Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse ja noortekodu vastuseisu kajastav blogi / Fraud in Peeteli

Rajatav Peeteli lastekodu jäämas linna toetuseta

2011-05-18T19:14:00.003+03:00

Sotsiaal- ja tervishoiuamet leiab, et kogudus lahutab lapsed asjatult vanematest.

Linn peab Peeteli koguduse kavandatavat 32 lastekodukohta ülearuseks, sest Tallinna lastekodus jääb kohti niigi üle.

“Lastekodukohti juurde meil kindlasti vaja pole ja ka varjupaigas on ruumi küllalt,” ütles hoolekandeosakonna peaspetsialist Reet Rääk.

Tema sõnul teevad Peeteli inimesed laste hulgas tõhusat lobitööd, mille tulemusena lapsed riskiperest lahutatakse. “Algul tehakse perele ettepanek, et laps võiks hakata käima päevakeskuses, seejärel, et ta võiks sinna ööseks jääda,” kirjeldas ta. “Mingis ulatuses toimub nii-öelda lastekodulaste tekitamine.”

Koguduse juhatuse esimees Mati Sinisaar ütles, et Peeteli toetab pidevalt ka mitutkümmet peret, andes neile riide- ja toiduabi ning korraldades laagreid. “Võtame siia elama ainult need lapsed, kellel koolitee katkenud ja kodus võimatu elada,” lisas ta.

Näiteks väike Timo viib kodutule emale tihti toidupakke. Vanematel on võimalus end päevakeskuses pesemas käia. “Kas linnal on lastekodukohti vaja, seda mina ei tea, aga lastel on vaja meid,” märkis Sinisaar.

Tingimuseks koolitee jätkamine

Linna tänavusest eelarvest peaks lastekodu rajamiseks minema seitse miljonit krooni, ent kuna ehitusluba veel pole, ei ole ka raha käes. Sinisaare sõnul pole võimatu, et ametnikud pidurdavad summa ülekandmist, dokumentidest pisivigu otsides.

Peeteli lastekodu ja varjupaiga tingimuseks on see, et laps koolis käiks. “Lastekodu on mõeldud lihtsalt lapsele, kellel kodu ei ole,” lausus Reet Rääk. “Kui Peeteli võtab lapsed sealt, kus pere toimib, pole muidugi kooliprobleemi.”

Mati Sinisaare sõnul jäävad lapsed koolist kõrvale lihtsal põhjusel: neil on kõhud tühjad, riided katki ja nad haisevad mustusest. Kui need probleemid kõrvaldada, ei karda lapsed kaasõpilaste pilkeid.

Reet Rääk märkis, et kena suhtlemise ja kingitustega on riskiperesid võimalik veenda. “Lapse võtab perekonnast ära omavalitsus, mitte mõni mittetulundusühing. Selle taga on lastekaitsetöötaja põhjalik töö,” toonitas ta seadusele viidates. “Peeteli on nagu riik riigis, ehkki võiks tegeleda perede aitamisega.”

Tema sõnul sai amet rajatud lastekodust teada alles ajalehe vahendusel, kuigi kohustus kohalikku omavalitsust informeerida lasus Peeteli kogudusel. “Juba oli aetud dokumente, lapsed elasid seal, meid seati fakti ette.”

Üks Peeteli lastekodu rajajaid Inge Ojala lahkus mullu senisest majast, kaasas 14 last, kelle suhtes ta praegu eestkosteõigust taotleb. “Kujutage ette, kui mõnel lastekodukasvatajal tekib samasugune soov,” ütles Rääk.

Ta lisas, et kahtlusi tekitab ka Peeteli religioosne suundumus, alust on arvata, et lapsi ristitakse kohustuslikult. Lastekodus elav teismeline Katja kinnitas samas, et keegi ei sunni teda kirikus käima ning enne sööki lauldav “Issand, leiba õnnista” talle täitsa meeldib.

Rääk möönis, et välismaised annetajad teevad lastele meeleldi kingitusi. Peeteli pressib tema väitel raha välja, kujutades Eesti lapsi vaesuses ja mustuses elavatena. Mati Sinisaare sõnul aitavad annetajad omal algatusel, palvekirjadele asutused tavaliselt ei vastagi.

Kohustuslikult usku ei pöörata

••Lapsed on Peetelisse tulnud, kes majavaremetest, kes soojatrasside juurest. Mõni pole veel 13-aastasena üle kooliläve astunudki. Mati Sinisaar rõhutas, et palvused ja piiblilugemine pole Peetelis kohustuslikud, soovijad võivad minna pühapäevakooli.

••“Noored, kes on tarvitanud narkootikume, on tänu usule loobunud,” tõdes Sinisaar. “Kas on parem, kui nad on narkomaanid, mitte usklikud?”

••Kaks kuud Peetelis elanud Julia ütles, et lastekodus on elu lihtsam, sest pole vägivaldset ema ja kasuisa. “Isa on narkomaan, ema peksab, jooksin ära,” jutustas tüdruk, kelle üks tädi oli kirikusse juhatanud. “Kui sa usud jumalasse, siis usud, keegi ei sunni.”

••Julia jääb küll seitsmendat klassi kordama, ent kuna veerandi lõpus hinded paranesid, usub ta positiivset tulevikku.

Tänavalt tulnud lapsed on toonud kaasa ka sõpru. Äsja kolmanda klassi lõpetanud Timo tõi Peetelisse oma sõbra Denissi. Viimasel ajal on Peetelisse lapsi suunanud ka kooliõpetajad. H.E.

Allikas: Eesti Päevaleht 07 juuni 2005

Emotsionaalne halduskogu koosolek

2011-05-11T15:30:00.002+03:00

Jaak Juske Blogist

Teisipäeva õhtul kogunenud Põhja-Tallinna halduskogu päevakorras oli mitu vaidlusi tekitavat punkti.

.....

Enim võttis aega Pelgulinnas asuva Preesi 5/7 kinnistu ja selle lähiala detailplaneeringu arutelu. Tegemist on vana vaidlusega, mis puudutab Peeteli noorekodu laiendust. Pelgulinna majaomanike selts vaidlustas omal ajal juba kehtestatud planeeringu kohtus ja sai riigikohtust lõpuks ka õiguse. Nüüd on kogudus planeeringut oluliselt muutnud - ühe suure maja asemel rajataks kaks väiksemat viilkatusega maja. Laste arv vähenes poolesajalt 32.

Peeteli koguduse nõukogu esimees kaitses emotsionaalses kõnes noortekodu tööd tänavalastega neile uue võimaluse pakkumisel. Kokku on 14 aasta jooksul aidatud järjele poolsada Põhja-Tallinna tänavalast. Samas toodavad linnaosa mitmed suured ühiselamud tänavalapsi järjest juurde. Teist sellist keskust Tallinna ei ole. Täna elavad noored kirikuhoones. Neil on kohustus käia koolis.

Selgus, et noortekodul ei ole ametlikku tegevusluba, sest seadus ei luba taolise sotsiaalkeskuse tööd keldriruumides. Selleks ongi kogudusel soov ehitada hoovi noortekeskusele eraldi hooned.

Majaomanike seltsi esindaja sõnul ei ole nad ka muudetud planeeringuga rahul ja vaidlustavad selle kehtestamisel kindlasti jälle kohtus. Taolise sotsiaalkeskuse rajamise miljööväärtuslikku asumisse välistavat linna enda õigusaktid. Ka rikuks kiriku hoovi täisehitamine vaated muinsuskaitse-alusele pühakojale. Samas on linna kultuuriväärtuste amet oma kooskõlastuse planeeringule andnud.

Kohalikke elanikke koondava majaomanike seltsi esindaja teatas vastuseks minu küsimusele, et samas piirkonnas Sõle tänava ääres asuv suur ühiselamu ei ole kuritegevuse taset tõstnud, noortekeskuse elanikud on aga aastate jooksul tekitanud naabermajade elanikele väiksemat kahju.

Kui ka seekord ei õnnestu noortekodu laienduseks luba saada, jätkab kogudus tööd noortega senistes ruumides.

Koguduse esindaja kinnitas, et noortekodu tööd ja laiendusprojekti toetab ka linna sotsiaal- ja tervishoiuamet, halduskogu liikmel Jaan Sotteril olid aga vastupidised andmed. Nii võttis halduskogu täna aja maha, et saada järgmiseks korraks ameti kirjalik seisukoht.

Allikas: Jaak Juske

Raadiosaade Üpruse ja Sinisaarega

2011-05-11T14:39:00.001+03:00

http://www.raadio7.ee/saade.asp?ID=8759&saade=saade

18.aprill 2011

Artikkel aastast 2005

2011-05-11T14:14:00.004+03:00

Peeteli kogudus ehitab uue kodu 40 tänavalapsele

Rahaabi uue kodu rajamiseks tuleb riigilt, Tallinnalt ja välispartneritelt.

Peeteli kogudus alustab kevadel uue laste- ja noortekodu ehitamist, kus peale riskilaste saavad peavarju üürivõla tõttu tänavale heidetud pered.
Noortekodu kasvandikele tulevad Peeteli kiriku taha kerkivasse kolmekorruselisse hoonesse muu hulgas ka õppetöökojad, kus saab harjutada puu- ja metallitööd ning õmblemist. Balti Laevaremonditehas on valmis noori koolitama.

Riik on oma lisaeelarvest kodu rajamiseks andnud viis ja Tallinn seitse miljonit krooni. Välispartneritelt tuleb juurde 14 miljonit krooni. “Meie näeme seda asutust kui rehabilitatsioonikeskust laste kriisist väljatoomiseks,” ütles Peeteli koguduse juhatuse esimees Mati Sinisaar.

Õpivad iseseisvaks eluks

Praegu käivad vaidlused Tallinnaga, kas asutus võib edaspidi pakkuda lastekoduteenust või lühiajalisemat turvakodu ja päevakeskuse teenust.

Lastekodu juhataja Liia Vain ei lase end vaidlusest siiski häirida ja kinnitas, et tulevane lastekodu võib lapsi vastu võtta ka mujalt Eestist. “Keskkonnavahetus ongi lapsele hea, sest kui Koplist tulla, jäävad sõbrad siia lähedale alles,” märkis ta.

Üks Tartust pärit laps on turvakodus juba peavarju leidnud. Kui linn lastekodu tegevust rahastada ei soovi, loodab kogudus pikaajaliste välismaiste partnerite peale.

Praegu lastekodus keldrikorrusel elavad 15 last kolivad samuti uude hoonesse, kus hakatakse elama kahekaupa toas. Peale selle saavad ajutist peavarju kolm lastega peret, kes kodu on kaotanud.

Uues lastekodus on spordisaal jõumasinate ja poksikotiga, raamatukogu, muusikaklass, mänguruum ja eraldi tuba sõprade vastu võtmiseks.

Lastekodu sakslannast töötaja Ulrike Langensheidi sõnul on eesmärk, et laps püsiks seal vähemalt põhikooli lõpuni, seejärel on tal võimalus noortekodus omaette toas iseseisvaks õppida.
Noortekodu toa eest tasub noor ka üüri, tema toas on eraldi elektri- ja veemõõdik. “Teine võimalus on noor koos tugiisikuga omaette elama saata,” lausus Langensheid. “Eesmärk on, et noor võtaks vastutuse enda ja oma elu eest.”

Tugiisikuteks on tulevikus sotsiaaltöötudengid, kes noorte abistamise eest saavad tasuta elamise. Tugiisiku üheks ülesandeks on õpetada iseseisvunud noori rahaga toime tulema.

Sakslanna vahendusel käivad Peetelis tööl Saksa vabatahtlikud noored, kelle abiga on kavas ka Saaremaale laste suvekodu ehitada. Ka seal tulevad uude hoonesse eraldi toad.

Peeteli lapsed praegu

Tingimuseks koolis käimine

Kord nädalas emade õhtu

•• Praegu elab Peeteli laste- ja turvakodus 15 vanemliku hoolitsuseta last.

•• “Üldiselt satub laps meile siis, kui emal on tekkinud uus elukaaslane, kellega juuakse või narkootikume tarbitakse,” ütles lastekodu juhataja Liia Vain.

•• Peetelis viibimise tingimuseks on see, et laps koolikohustust täidaks. Majas käib pärastlõunal õpetaja, kes aitab lastel koduseid ülesandeid lahendada.

•• Kord nädalas korraldatakse emade õhtuid, kuhu emadel tuleb ilmuda kaine ja puhtana. Siis näitavad lapsed, mida nad õppinud on. Emadel on Peetelis võimalik ka pesu pesemas käia.

•• Koolivaheaegadel on Peeteli lapsed laagris Eestis või välismaal. Kõik venekeelsed lapsed on selgeks õppinud eesti keele.

•• 28 last on Peetelist lahkunud kasuperre, neli riiklikku lastekodusse ja kümme oma koju tagasi. Samuti tegutseb Peeteli koguduse juures päevakeskus, kus tänavalapsed kõhu täis ja puhtad riided selga saavad.

Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/283425

KOMMENTAAR artiklikle:

Kui palju on Peeteli koguduses liikmeid? Kas need Koplist korjatud vene poisid ja plikad, ja Sõle tänava ühikast välja aetud narkarid ja vargad, kes päevade kaupa istuvad kiriku ümber, ongi kogudus?
Kui küsida, miks need lapsed pole päeval koolis vaid hulguvad ringi ja käivad ümberkaudsetes majades vargil, siis vastavad kasvatajad, et lapsed vajavad aega integreerumiseks! Nad ei pidavat koolis end hästi tundma! Ja nii nad integreeruvad juba mitu aastat. Preesi, Vaniku, Aarde, Härjapea, Roo tänaval pole enam ühtki maja, mille keldrites nad poleks vargil käinud. Eramute hoovidesse on kodu kaitseks võetud suured koerad, keda "integreerujad" peksavad suurte toigastega. Ühele koerale, keda nad ise õrritasid, virutasid rulalauaga pähe. Seda nimetab riigikogusse trüginud endisest vangist jumalasulane Üprus integreerumiseks. Naabermajade inimesed võivad rääkida imelugusid sellest, milline äri hakkab käima, kui Rootsist või Norrast järjekordne veok second hand tavaariga tuleb. Neid suurte ruuduliste kottidega vene ärikaid annab siis ikka kokku lugeda! Hoidsin mitu aastat oma autot kiriku hoovis paiknevas parklas. Kirik nimelt rendib oma hoovi parklale! Ei jõudnud ära imestada seda süstalde hulka, mis aeda ümbritseva heki all laius.
Ei räägi üldse sellest tatiplärakate laviinist, mis kiriku trepi eest ilutseb ja tänitamisest, mille osaliseks möödakäijad saavad. Alaealised käivad ümber kiriku ja suitsetavad, joovad õlut. Tänu sellisele kontingendile on sealt kirikust eemale hakanud hoidma ka need ümberkaudsed inimesed, kes rõõmustasid, kui kirik jälle avati. Kogudust pole ju ollagi!
Omaette küsimus on muidugi see, et lapsed saavad süüa ja soojas magada. Neile on ehitatud kiriku keldrisse kenad toad. Aga hull on see, et neis kenades ruumides kasvatatakse jumalasõna abil pätte, kes on harjunud kõike võtma, aga mitte ise tööd tegema ja õppima! Kogu seda lugu ümbritsev ilus müüt on kõige ehtsam sõnamull.Osavalt on osatud tekitada ilusa pealkirja all meediakära! Tegelikkus aga on hoopis kurvem ja ääretult inetu!
Ümberkaudsed inimesed on mitu protestikirja saatnud linn-ja linnaosavalitsustesse, kirikute nõukogule. keegi pole suvatsenud isegi vastata! Aga inimesed, kes on sealkandis oma väikestes majades elanud, on meeleheitel. See kant tuleb nüüd ümbernimetada pätiparklaks!

KES POLE SIIANI ASJALE PIHTA SAANUD VEEL KORD.
Peeteli kiriku ümbruskonna elanikud pole vastu laste turvakodu ehitamisele.Aga asi on nimelt kohas.
1.Kuna 99%lastest on venekeelt kõnelevad ja koplis elavad,siis palun ehitage see maja Kopplisse.Abi vajavate kõrvale.Seal on palju vabu maju ja vaba maad kuhu ehitada kolmekordne maja.Aga mitte pisikese platsi peale Peeteli kiriku hoovi.Eramajade kõrvale.Ja seda maksumaksja st.Pelgulinna rahva tahte vastaselt.
2.Aga Hr.Üprusel paluks Peeteli kirik taastada nagu see algselt ehitati.Eesti rahva annetustest.See vajab tõsist remontti.Kui Te väidate end Jumala sulane olevat,tuleks endale aru anda,kumb on tähtsam!!!
Kas taastada Kirik ja Kogudus või tegeleda Haridus-ja Sotsiaalministeeriumi tegematta jäänud tööga.
Allikas http://www.epl.ee/artikkel/283425&kommentaarid=0

Ekspertarvamus - Eesti Muinsuskaitse Selts

2011-05-11T13:23:00.005+03:00

Tutvunud Preesi 5/7 krundile koostanud detailplaneeringu (Artes Tarrae) ja sellele eelnenud muinsuskaitseliste eritingimustega (Niina Mäger) on Eesti Muinsuskaitse Selts järgnevatel seisukohtadel:
1. Kultuurumälestise kaitsetsoonis (ajaloo- ja arhitektuurimälestis nr 1195), pealegi Pelgulinna miljööväärtuslikul alal peaksid kehtima eelkõige muinsuskaitsenõuded. Mitte kuidagi ei saa nõustuda muinsuskaitselistes eritingimustes toodud väitega, et kuna Peeteli krunt on Pelgulinna mastaabis liiga suur, ei tuleks lähtuda muinsuskaitse ega Pelgulinna ehitusmääruse nõuetest, vaid rakendada mingeid muid, vaid detailplaneeringu tellijale sobivaid nõudeid. Taoliste ühiskondlikke kokkulepete tulemusena saavutatud nõuete ja määruste eiramist lubavad muinsuskaitselised eritingimused loovad äärmiselt halva pretsedendi mitte ainult Pelgulinna vaid kõigimiljööväärtuslike piirkondade jaoks ja muudavad igasugused regulatsioonid Tallinna linnas mõttetuks.

2. Nõukogude ajal Sõle tänavale 4-5 korruselise uusehituse rajamisega tehtud viga kaugvaate varjamisel ei tohiks mitte kuidagi veelgi võimendada, mida kahe võrdlemisi kõrge ja Pelgulinna mijööväärtuslikku piirkonda sobimatu uushoone rajamine olemasoleva paneelmaja ja kiriku vahele vaieldamatult endast kujutab.

3. Sisuliselt lubatakse deitailplaneeringuga rajada kirikust vaid 13,1 m kaugusel asetsev kolme maapealse korrusega ja ühe maaaluse korrusega kaks omavahel massiivse galeriiga ühendatud uushoonet (võrdle Kaubamaja ja Viru Keskuse pretsedent), mille ulatuvus piki Vaniku tänavat on üle 50 meetri.

4. Muinsuskaitseliselt vähegi aktsepteeritavaks ja Peeteli kiriku kaitsevööndist ning Pelgulinna miljööväärtuslikust alast väljajäävaks lahenduseks oleks kahe asemel vaid ühe uue majutushoone võimaldamine Peeteli kirikule kuuluva krundi Sõle tänava poolsesse ossa.

Jaan Tamm
Esimees

Originaaldokument PDF formaadis loetav siit
10.mai 2011

Põhja-Tallinna Halduskogu protokoll 12.04.2011

2011-05-03T21:38:00.011+03:00

Koosoleku protokoll Tallinn 12. aprill 2011 nr 4

Algus kell 17:00 ja lõpp kell 19:00
Koosoleku juhataja: halduskogu esimees Vladimir Velman
Protokollija: Helle RaotmaVõtsid osa halduskogu liikmed: Andrei Birov, Jaak Juske, Kristjan Kaldmäe, Lisette Kampus, Nikolai Kazakov, Aleksandr Kukk, Katja Ljubobratets, Igor Pissarev, Marlen Pruunlep, Rein Saliste, Jaan Sotter, Märt Sults, Svetlana Švedovitš, Vladimir Velman.

Puudusid:Georgi Batarin, Sandra Goudin, Helge Hallika, Andres Herkel, Jekaterina Matusihis, Larissa Novožilova, Alo Ehasoo.

Kutsutud: Mai Šein; Anna Krõlova; Jane Bordõk; Mati Sinisaar; Algis Ventsas; Ain Kalberg, Mart Hiob; Tiina Saidla, Irina Raud.

Koosoleku juhataja tutvustas päevakorra projekti (lisatud).

Häälteenamusega (14 poolt, vastu ei ole, erapooletuid ei ole) kinnitati järgmine päevakord:

Karjamaa Gümnaasiumi (Kopli 92) arengukava 2010-2014 uue redaktsiooni kooskõlastamine
Erika tn 8 kinnistu piirdeaia projekti kooskõlastamine
Vana-Kalamaja tn 48//Suur-Patarei tn 27 kinnistu detailplaneeringu eskiisprojekti kooskõlastamine
Preesi tn 5//7 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu kooskõlastamine
Sõle 40 (endine koolimaja) haldaja leidmiseks rendikonkursi tingimuste arutelu

Päevakorra arutelu.4. Preesi tn 5//7 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu kooskõlastamine

Ettekandja Märt Sults: Detailplaneeringu koostamise eesmärgiks on Põhja-Tallinnas asuva kinnistu hoonestamata alale hoonestusõiguse seadmine 3-korruselise soklikorrusega sotsiaalkeskuse hoolekandeasutusele. Planeeringuga antakse lahendus juurdepääsule, heakorrale, haljastusele ja tehnovõrkudele.

Mart Hiob: Planeeritav ala asub Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas Sõle tn, Härjapea tn, Preesi tn ja Vaniku tn vahelisel maa-alal. Maa-alal asub Tallinna üldplaneeringus miljööväärtusliku elamuala piirkonnas. Planeeringualal olev Preesi tn 5//7 kinnistu on moodustatud vastavalt Tallinna Linnavalitsuse korraldusele nr 4697-k 1999 aastal. Kinnistu sihtotstarve on ühiskondlike ehitiste maa. Käesolevas planeeringus jääb maa-ala sihtotstarbeks ühiskondlike ehitiste maa.

See detailplaneering on üks väheseid, mille kehtestamise otsuse on Riigikohus tühistanud. Riigikohus tühistas otsuse viidates puudustele planeeringu menetlemise ning seoses sellega, et naaberkruntide elanikud ei olnud veendunud sellise sotsiaalse funktsiooniga hoone turvalisusest ümbruskonnale. Kui juba uuesti tegemiseks läks, siis viimistlesime ka natuke sisu. Oleme Tartu firma, kes eelnenud planeeringuga seotud ei ole.

Kinnistul on kirik, millel on, lisaks muule, ka sotsiaalne-hoolekande funktsioon. Kiriku juures käivad probleemsed noored, seal nad saavad abi (süüa; õppida, lihtsalt olla), tingimusel, et loobuvad ühiskonda ja neid kahjustavatest tegevustest (alkohol, narkootikumid, varastamine jne). Probleem on selles, et hoone funktsioon on selleks halvasti kohandatav. Seal ei ole ruumi. Et olukorda lahendada, on plaanis suurendada krundi ehitusõigust. Praegu on olukord selline, et Preesi tänaval on kirik, millele on nõukogude ajal, kui seal asus filmivõtete paviljon – tehtud juurdeehitus, mis on plaanis lammutada. Maja taga on tasuline parkla, mille asemele ongi soov teha noortekodu ning ülejäänud plats haljastatakse. Parkimine edaspidi toimuks osaliselt maja all ja osaliselt tee ääres, mis viib krundi taha.

Muudatused seisnevad põhimõtteliselt selles, et on ka muudetud hoonete paigutust, tulles vastu elanike soovile. Kuid kui vaidlustati sotsiaalse funktsiooni vajalikkust, siis võib vaidlustada ka nende hoonete vajalikkust. Et olukorda parandada, oleme teinud muudatusi hoonete mahtudes vastavalt Kultuuriväärtuste Ameti ja Muinsuskaitse Ameti ettepanekutele, kuna ala on miljööväärtuslikul alal ja kirik ise on muinsuskaitse objekt. Planeeringul on muinsuskaitse eritingimused. Piiratud on uute hoonete kõrgust. Hoone tuleb 2 täiskorrusega + katuse- ja soklikorrus. Selliselt on saadud ka Kultuuriväärtuste Ameti ja Muinsuskaitse Ameti kooskõlastused.

Planeeringusse on kaasatud Tartu Ülikooli juriidika teaduskonna dekaan, kes on kriminalistika professor, ta kirjutas ka hinnangu detailplaneeringu funktsioonile. Praegune detailplaneering on sotsiaalset funktsiooni hästi arvestav.

Aasta tagasi sai organiseeritud ümbruskonna elanikele koosolek. Kohal oli ka Pelgulinna Majaomanike Seltsi esindaja, kes varasema planeeringu juriidilise isikuna kohtusse kaebas. Koosolekul püüdsime nii mina, kui ka professor Jaak Vinter, selgitada planeerigu seisukohti ja vajalikkust, kuid kahjuks ettearvatavalt me kokkuleppele ei jõudnud. Ka mõne halduskogu maakomisjoni liikmed olid skeptilised, kas sellise funktsiooniga asutus peab olema sellises kohas. Planeeringut koostades pean põhjendatuks, et lapsi ei saadeta kuhugi ära, vaid nad saavad tavakeskkonnas ümberkasvada. Keskus on tegutsenud 14 aastat, omab teatud kogemusi ja saavutanud ka häid tulemusi.

Hetkel on planeering Põhja-Tallinna halduskogus, et minna siis Linnaplaneerimisse edasi või oleme alguses tagasi.

Rein Saliste: Praegu on teil 8 last, planeerite teenindada 35 last. Kust te need lapsed võtate?

Mati Sinisaar: On olnud korraga ka 32 last, mis näitab, et abivajavaid lapsi on ja me tuleme sellise hulga lastega toime, kuid see on ääretult keeruline. Ühes ruumis me sööme, õpime, magame. Oleks vaja muusikaklassi, arvutiklassi, kunstiklassi, raamatukogu, töökoda, jõusaali jne. Vaja on, et lapsed teeksid midagi kasulikku, mitte ei hulguks tänaval. Tegevuse teostamiseks on oluline ka pearaha, mis ei ole piisav 6-8 lapse puhul.

Jaak Juske: Olen käinud Peeteli kirikus ja tahan tänada selle eest, et vaatamata kitsastele oludele ja minimaalsele riigi toetusele, olete andnud lastele võimaluse. Tõde on ka see, et planeering tekitab palju probleeme ja naabritele hirmu. Kas naabritega mingit kokkulepet ei ole võimalik saavutada?

Pelgulinna Majaomanike Seltsi esindaja: Teha kirikust mahulisem uus hoonestus? See krunt jääb kitsaks. Ka õueala on kiriku ruum, kuhu peaksid pääsema ka teised koguduse liikmed. Õueala peab olema avatud ruum kõigile.

Kiriku lääneservas on vitraaž, mis tõmbab tähelepanu nii sees- kui ka väljasolijatele. Juurdeehitusega see vaade kaob. Muidugi on see planeering parem varem pakutust.

Meil on suhteliselt homogeenne ja konservatiivne elanikkond ning mingit kompromissi ei näe, meil on 12 aastane kogemus, mis näitab, mis toimub selles ringis. Tuletan meelde, et 2007 aastal esitati avaldus, paljude allkirjadega, kus paluti planeering peatada. See palve kehtib ka täna.

Vladimir Velman: Selge on see, et üks osapool on raudselt poolt ja teine osapool raudselt vastu. Asi on problemaatiline. Millal on tarvis otsust?

Jaan Sotter: Miks ei ole materjalide hulgas Sotsiaal- ja Tervishoiuameti seisukohta? Tegin ise hr Keldrimale järelpärimise ja sain Vahur Keldrima allkirjaga kirja, mis on väga negatiivne. Kogu see asi on väga vastuoluline ja kummaline.

Mati Sinisaar: Samas Haridus- ja Kultuuriamet eraldas meile selle planeeringu läbiviimiseks 400 000 krooni, mis tänaseks on kulutatud. Eraisikud on annetanud üle miljon krooni. On olemas ka pr Martinsoni kiri, kus on öeldud, et linn toetab selle keskuse loomist.

Jaak Juske: Kuidas on naabruses asuv ühiselamu mõjutanud sealset elukeskkonda?

Pelgulinna Majaomanike Seltsi esindaja: Ühiselamu olemasolu ei ole otseselt mõjutanud elukeskonda.

Svetlana Švedovits: Ka minu õpilased on seal elanud ja õppinud, sest kodus ei ole see osutunud võimalikuks. Laste suhtes on selline asutus vajalik.

Jaak Juske: Kui palju on olnud neid juhtumeid aasta jooksul, kus Peeteli kiriku noored on tekitanud kahju?

Pelgulinna Majaomanike Seltsi esindaja: Väiksemaid asju on olnud, kuid ei saa öelda, et midagi erilist. Miks ei võiks lapsed minna linna poolt eraldatud pinnale? Ka teil tegevusluba üldse on?

Mati Sinisaar: Rääkides kõigepealt vitraažidest. Neid ei ole olemas. Need hävisid 1944 aasta märtsi pommitamises. Kõik on kinni löödud ja ehitatud filmistuudio garaaž . Võin öelda, et kui saame loa, siis garaaž lammutatakse ja vitraaž taastatakse. Seaduse järgi ei saa me tegevusluba võtta, sest ükski turvakeskus või päevakodu ei tohi asuda keldris. Sellepärast ei saa me oma tegevust seadustada,

Praegu tegutseb Peeteli kiriku sotisaalkeskuses 17 töötajat – õpetajad, kasvatajad, eripedagoog jne. Samas ei ole see meil lastekodu vaid noortekodu, kus laps saab üle elada perekonnas oleva kriisi aja.Kellel kulub selleks siis 2 aastat, kellel 4 aastat.
Lapsed elavad meil vanemate poolt esitatud avalduse alusel ja ka kohaliku omavalitsuse lastekaitse suunab meile lapsi.

Katja Ljubobratets: Kas koosolekul arutati küsimust laste arvu vähendamise osas?

Mati Sinisaar: Eelmises planeeringus oli arvestatud 52 lapsega, nüüd 32. Vähendatud seega 20 lapse võrra. On olemas ka mingi tasuvuse piir. Vähema laste arvuga ei suuda me keskust töös hoida.

Katja Ljubobratets: Kirik on MTÜ ja minu loogika ütleb, et mida vähem inimesi, seda vähem kulusid. Kust tuleb loogika, et 16 lapsega te ei suuda majandada, aga 32 suudate?

Mati Sinisaar: Küsimus on pearahas.

Katja Ljubobratets: Sooviksin planeeringu koostajalt kalkulatsiooni, kuidas oleks töö 16 lapsega või 32 lapsega.

Lisette Kampus: Huvitaks ka edaspidise tegevuse strateegia.

Vladimir Velman: Kolm viimast küsimust.

Jaan Sotter: Tegemist on kiriku hoonega, mis on võetud muinsuskaitse alla. Kogu selle arutelu juures on kirik unustatud. Kuidas saaks kirikut ja vitraaži nautida tavakülastaja kui hoov on hõivatud laste ja õpetajate poolt?

Mati Sinisaar: Kui olete lugenud kiriku ajalugu, siis teate, et kiriku keldrisse on kohe projekteeritud ruumid vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele. Töö ruumides ei käivitunud, sest ei olnud raha ja sõda tuli peale.

Jaan Sotter: Ma ei küsinud seda. Kultuurimälestist tuleb hoida ja taastada, see kohustus lasub hoone omanikul. Teie seda teinud ei ole.

Mati Sinisaar: Me räägime eelkõige inimeludest – lastest. Vitraaži ei vaata mitte keegi kui kirik on tühi. Praegu ei käi seal kedagi.

Vladimir Velman: Me võimegi jääda siia vaidlema.

Jaak Juske: Nagu näha on kogudusel kohaliku elanikkonnaga väga raske kokkuleppida. Kas kogudusel on ka plaan B, juhul kui kooskõlastust ei saa?

Mati Sinisaar: Plaan B ei ole. Kui luba ei anta, siis lapsed elavad kirikus vabal tahtel edasi nii nagu praegu.Mina lähen seni edasi kuni loa saame, ma mõistan, et meie ühiskond ei ole selleks valmis, kuid see muutub.

Lisete Kampus: Peaks saama Linnavalitsuselt kinnituse, et see kõik on vajalik.

Vladimir Velman: Teen ettepaneku lugeda see detailplaneeringu läbivaatamine esimeseks lugemiseks ja halduskogul teha Linnavalitsusele pöördumine, alles siis saame otsustada. Kes on selle ettepaneku poolt. Poolt 14 halduskogu liiget.

Otsustati:Lugeda Preesi tn 5//7 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu läbivaatamist Halduskogus esimeseks lugemiseks ja enne lõpliku otsuse tegemist pöörduda Tallinna Linnavalituse poole seisukoha saamiseks.

5.Sõle 40 (endine koolimaja) haldaja leidmiseks rendikonkursi tingimuste arutelu

Ettekandja Elbe Kuuspalu: Aktiivne kultuuri-, spordi ja puhkekeskkond asub üldtüüpi endises koolihoones (Sõle 40) mis on ehitatud 1963. aastal. Hoone netopind 5089,2 m2, sellest kasulik pind 4596 m2. Koolihoone juures on ka kinnistu (Sõle 42) kus asub staadion. Alates 01.09.2010 sai koolihoone ilma staadionita oma haldusalasse Põhja-Tallinna Valitsus. Siis alustati ka hinnakirja väljatöötamisega ja korralduse eelnõu kooskõlastamisega. 29.09.2010 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 1461-k kinnitati Sõle 40 ruumide kasutamise hinnad, kuid kuna spordiklubid ja mittetulundusühingud alustasid oma tegevust juba augustis, polnud enam võimalik leida ruumidesse rentnikke. Samuti hirmutas rendile võtmisest huvitatuid koolihoone osade ruumide väga halb seis (söökla, garderoobid, üks tiib) ning rendihind millele lisanduks veel ka kommunaalkulud. Koolihoone on oma planeeringult üsna ebapraktiline – palju on kasutamiseks sobimatut pinda, pikad koridorid, eraldiasuvad klassid ning seega tühja ruumi eest tulenev rendi- ja kommunaalkulude hind käib hetkel klubidele üle jõu. Ruumidest olid huvitatud Waldorfi kool ja Põhja-Tallinna sotsiaalkeskus, kuid kuna investeeringud mis olid vajalikud ruumide sobivaks tegemiseks puuduvad, siis mõlemad huvitatud loobusid. Halbade ruumide tõttu loobus keldrikorruse kasutamisest ka Toidupank. Üksikutest huvitatutest oli aru saada, et rentnikke ei ole võimalik leida, otsustati Põhja-Tallinna valitsuses korraldada rendikonkurss. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu 29.mai 2003 määrusega nr 34 kinnitatud„Linnavara kasutusse andmise korrale“ korraldas Põhja-Tallinna valitsus avaliku kirjaliku enampakkumise kogu koolihoone peale tähtajaga 5 aastat ja alghinnaga 15 kr/m2. 12.novembri 2010 Põhja-Tallinna vanema korraldusega nr 2-1/369 anti välja avaliku konkursi korraldamiseks tingimused ja 15.11.2010 kuulutati välja avalik konkurss, mis kahjuks ebaõnnestus kuna ühtegi pakkumist ei laekunud. Konkurss tunnitati nurjunuks 10.12.2010.Staadion anti Haridusameti poolt meile üle 06.12.2010, koheselt tekkis vajadus ümber teha kehtiv Tallinna linnavalitsuse korraldus ruumide hindade kohta, kuna Põhja-Tallinna valitsus otsustas käsitleda ühe kogumina nii Sõle 40 koolimaja kui ka Sõle 42 staadionit. Tallinna linnavalitsuse korraldusega 23.02.2011 nr 273-k kinnitati uued ruumide kasutamise hinnad ja sinna oli lisatud ka lisaks aulale ja spordisaalile muud ruumid ja staadion. Eelmise avaliku kirjaliku enampakkumise miinused olid:

Koolihoone oli eraldi kõrvalasuvast staadionist, kuid arenguperspektiivis on need kaks kinnistut koos (spordikeskuse projekt)

Investeerimisvajadus hoones on nii suur ja esialgu peab rentnik maksma ka palju ruumide eest mida ta kasutada ei saa

Hetkel kaalume erinevate variantide vahel:

Kas tervikhoone või ruumid ja kas konkurss või otsustuskorras

Kui pikas ajaks leping sõlmida (5-10 aastat)

Kas alghinnaga 15 kr/m2 0,96 eurot/m2) eest kuus

Kas määrata juurde investeerimiskohustused (sõltub rendi ajast 5-10 aastat)

Jaan Sotter: Kas Peeteli Kiriku sotisaalkeskusele on ruume pakutud? Neil pidid olema sponsorid, äkki saavad kogu kinnistu võtta?

Elbe Kuuspalu: Nad on neid ruume vaatamas käinud. Rent ja kommunaalmaksud lähevad liiga kalliks ja Peeteli Kirik oma sotsiaalse tööga kogu seda hoonet ei täida.

Jaak Juske: Millal selguvad uued konkursi tingimused?

Elbe Kuuspalu: Mais

Vladimir Velman: See on väga komplitseeritud teema, hoone on ehitatud hoopis muul eesmärgil ja nõuaks nüüd suuri ümberehitusi.Mina ei kujuta ette kuidas saada koolimajast hoone rendiruumidega.

Jaak Juske: Kas on olemas ka plaan B?

Elbe Kuuspalu: Plaani B ei ole olemas.

Vladimir Velman: Kui palju Põhja-Tallinna Valitsus praegu maksab?

Elbe Kuuspalu: Kommunaalkulud.

Jaan Sotter: Võiks ju siis kinkida kas Peeteli Kirikule või mõnele muule sotsiaalüksusele.

Elbe Kuuskpalu: Kinkimiseks ei ole meil seaduslikku alust.

Märt Sults: Millise stardiraha andis Haridusamet, andes koolimaja Põhja-Tallinna Valitsusele?

Elbe Kuuspalu: Haridusamet andis hoone, kuid ei andnud isegi mitte seda raha, mis oli neile antud eelarves selle hoone haldamiseks. Me hakkasime kohe ise maksma.

Vladimir Velman: Eks siis ootame ja vaatame, mis saab mais. Täname informatiivse ettekande eest.

Halduskogu esimees: Vladimir Velman
Protokollija: Helle Raotma

Tallinna Sotsiaal- ja tervishoiuameti seisukoht

2010-11-12T08:42:00.001+02:00

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet saab koostööst Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskusega teatada järgmist:

Amet ostis Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuselt lastekoduteenust aastatel 2001 - 2004. Amet oli sunnitud Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuselt lastekoduteenust ostma, sest lapsed, kes olid kinnistunud kiriku juurde läbi kiriku päevakeskuse tegevuse, keeldusid linna lastekodusse tulemisest, kuigi selleks olid võimalused olemas.
Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 7 järgi toimub ühiskondlik lastekaitse koostöös sotsiaaltalitusega, lastekaitse seaduse ja sotsiaaltalituse põhimääruse sätteid arvestavalt. Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus on ajanud oma asja, ei ole juhindunud lastekaitse ega sotsiaalhoolekande seadusest, ei ole teavitanud kohalikku omavalitsust koheselt abivajavatest lastest ja peredest, ei ole arvestanud ameti ja linnaosade valitsuste lastekaitsetöötajate ettepanekutega, on korraldanud omavoliliselt laste hooldamist sotsiaalkeskuses ja kasuperedes.
Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse eesmärgid ei ühti Tallinna linna vajadustega. Sotsiaalkeskuse soov on rajada noortekodu, mis sisuliselt on lastekodu. Laste arv, kes vajavad hooldamist lastekodus, väheneb Tallinnas pidevalt. Vajadus täiendavate lastekodukohtade järele puudub. Vanemliku hoolitsuseta lapsed paigutatakse hooldusele Tallinna Lastekodus, kus on head hooldustingimused ning väga hea koostöö lapsi teenusele suunanud linnaosade valitsustega ja laste sünnijärgsete peredega. Erinevalt Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskusest, võtab Tallinna Lastekodu vastu ka tõsiste käitumisprobleemidega lapsi.
Peeteli Kiriku keldrikorrusel ja teisel korrusel on ruumid sisustatud laste ööpäevaringseks hoolduseks. Laste hoolduse korraldamine nendes ruumides toimub kokkuleppel lapsevanematega. Amet sellist teenuse osutamist õigeks ei pea, sest
- laste ööpäevaringse hoolduse korraldamine poolkeldrikorrusel ei ole normaalne;
- lastevanametega kokkuleppel laste hooldamine viib varem või hiljem laste eraldumiseni perekonnast ja asendushoolduse vajaduse tekitamiseni;
- Tallinna linnal on piisavalt turvakodu ja lastekodu kohtasid.
5. Päevakeskuse teenuse osutamine Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses võiks jätkuda. Amet ei ole selle teenuse osutamist rahaliselt toetanud, kuid toetust on andnud Põhja-Tallinna Valitsus.

Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur Keldrima
Juhataja

07.mai 2010

Harju maavanema järelevalveotsus Sotsiaalkeskuse kohta

2010-11-11T16:48:00.000+02:00

Tallinn
Järelevalveotsus

Seoses Sotsiaalhoolekande seaduse § 7 lõikest 2 ja §-st 38 tuleneva kohustusega teostada järelevalvet sotsiaalteenuse osutamise kvaliteedi üle maakonnas, viis Harju Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna sotsiaal- ja tervishoiutalituse juhataja 07.05.2010 läbi paikvaatluse MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses (registrikood 80118750), tutvudes teenuse osutamise kohaga (Preesi 5/7, 10320 Tallinn), vesteldes asutuse direktoriga ning kontrollides teenuse osutamisega seotud dokumente.

Kontrolli tulemusel on tuvastatud, et teenuse osutaja ei ole järginud kõiki sotsiaalhoolekande seaduse nõudeid hoolekandeasutusetele ja asenduskodule, samuti ei saa teenuste osutamist täies mahus tunnistada vastavaks Tallinna õigusaktidele.

Keskuse põhikirja mõned punktid on aegunud ja/või ei ole kooskõlas kehtiva seadusandlusega (p 2.1- Keskuse struktuuriüksus on lastekodu; p. 3.1.1 ja 3.1.2 – Keskuse ülalpidamise allikateks on lastetoetused, abirahad, alimendid).

Märkus: korrigeerida põhimäärust puudulike punktide osas.

Selgus, et kaebuste esitamise korda ei ole kinnitatud ning samuti ei ole kasvandikke otseselt teavitatud kaebuste esitamise võimalusest õiguskaitse- ja järelevalveasutustele.
Märkus: paigutada stendile vaiete ja/või kaebuste esitamise võimalusi tutvustav informatsioon koos vajalike kontaktandmetega.

Järelevalve käigus ilmnes, et ohtlikud esemed (käärid) asusid laste tubades kujutades seeläbi riski turvalisusele.

Märkus: laste ohutuse tagamiseks paigaldada vastavuses tervisekaitsenõuetega ohtlikud esemed laste eluruumidest väljapoole turvalisse kohta

Selgus, et laste toimikud sisaldavad delikaatseid isikuandmeid, kuid teenuse osutaja ei oleregistreeritud Andmekaitse Inspektsioonis delikaatsete isikuandmete töötlejana.

Märkus: registreerida Andmekaitse Inspektsioonis delikaatsete isikuandmete töötlemine võimäärata isikuandmete kaitse eest vastutav isik vastavuses isikuandmete kaitse seadusega.

Arvesse võttes asjaolu, et lastele makstakse taskuraha 200 krooni kuus, peab olema kehtestatud maksmise kord.

Märkus: kehtestada kord taskuraha määramise suuruse ja sageduse kohta.

Märkuste täitmise aeg: esimesel võimalusel.

Lähtudes eeltoodust ning Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 punkti 16 ning Sotsiaalhoolekande seaduse § 38 alusel:

1. Lõpetan maavanema järelevalve MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses (registrikood 80118750) poolt osutatava sotsiaalteenuse kvaliteedi üle ning teen kontrollitavale järgmised ettekirjutused:

1.1 viia kasvandike elamistingimused ühte tuppa paigutatud laste arvu osas ning laste eluruumide asukoha osas vastavusse sotsiaalministri 20. juuli 2007. a määrusega nr 59 “Tervisekaitsenõuded asenduskoduteenusele”;

1.2 osutades asenduskoduteenust viia teenuse osutamine vastavusse sotsiaalhoolekande
seaduses sätestatule (tegevusluba) ning lapse vastuvõtmisel asenduskoduteenusele nõuda omavalitsuselt juhtumiplaani olemasolu;

1.3 pidada kinni sotsiaalministri 9.01.2001 määruses nr 4 seatud kohustusest hoolekandeasutuse töötaja tervisekontrolli läbimise osas.

Täitmise aeg: koheselt.

2. Harju Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna sotsiaal- ja tervishoiutalitusel teha käesolev korraldus teatavaks MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses;

3. Korraldusele on võimalik esitada haldusmenetluse seaduse § 71 alusel vaie 30 päeva jooksul arvates korralduse teatavakstegemisest või kaebus Tallinna Halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras.

Ülle Rajasalu
Maavanem

"Lastekodu kirikus" (ehk lastekodu mida ei ole ametlikult)

2010-10-12T13:22:00.009+03:00

Allikas: Kristlik kasvatus nr 2 (160) 2009.aasta
Autor: juhatuse esimees Mati Sinisaar

Milline oli praeguse tegevuse eellugu?

Peeteli kiriku eellugu on väga huvitav ja põnev. Juba ehitamise ajal plaaniti kiriku keldrikorrusele ruumid vaeste inimeste toitlustamiseks. Aga need ei saanud rahapuudusel valmis. Kirik töötas 1962. aastani, siis sai sellest filmistuudio. Koguduse õpetaja Avo Üprus tuli
koguduse hooldajaõpetaks 1995. Ta on rääkinud, kuidas oma vaimusilmas ja usus selle kiriku tulevikku nägi. Kõik tundus ikka väga uskumatu olevat. Ta unistas, et kirikuuksed
oleksid 24 tundi ööpäevas lahti ning inimesed võiksid tulla ja abi saada. Me teame, missugune
kirik siis oli: aknaid ei olnud, torn oli maha võetud, küttesüsteemi mitte mingisugust, keldris tilkus kraanist külma vett ja hallitas, lauad olid pandud maha, et saaks astuda, kõrval loksus must vesi. Selline oli see kirik. Oli ikka väga masendav pilt. Aga Avo Üprusel oli usujulgus ja unistus. Inimesel peab olema unistus. Kui unistust ei ole, siis ei ole kuhugi jõuda ka. Ja muidugi,
edasi aitas koguduse liikmete toetus ja usk.

Kui kerge või raske oli kogudusel seda ideed omaks võtta, sest tollel ajal oli see ju väga uudne?

See oli tõesti väga uudne ja oli inimesi, kes leidsid, et idee on väga hea, aga oli ka neid, kes arvasid, et see pole see, mida kirik tegema peaks. Aga see, kuhu me ühel hetkel jõudsime
ja nende lastega kohtusime, ei olnud plaanitud tegevus. Keegi ei läinud kedagi otsima. See tundus
juhuslik, aga ma usun, see oli Jumala planeeritud asi. Me kohtusime nendega tänaval.
Märtsis 1997 sattusid me koguduse liikmed autoga ühel ööl Kopli liinidele. Seal kohtasid nad kella
kahe paiku tänaval üheksat last – murjanid, määrdunud, hirmunud ja käitusid väga kummaliselt. Kui koguduseliikmed hakkasid küsima, mida nad öösel tänaval teevad, jooksid lapsed ära. Need lapsed olid vene rahvusest. Üks poiss siiski jäi, aga hoidis mitmemeetrist vahet. Temaga sai pisut rääkida. Kui küsisime, kas neil oleks toitu vaja, siis ütles ta – tooge meile süüa, me
kõhud on väga tühjad. Tõesti nad olid niisugused, et igaüks pidi aru saama, et midagi on väga valesti. Veel samal ööl viidi neile kaks kilekotitäit vorsti, saia, banaane ja jogurtit. Lapsed tulid aedadest tänavale ja sealsamas sõid nad selle kõik ära. Tuli veel korra poodi minna ning veel kaks kotitäit süüa viia. Järgmisel päeval mõtlesime, et üks hea asi on tehtud, lapsed on süüa saanud. Ja sellega on see asi nüüd läbi. Alles õhtul hakkasime mõtlema, et äkki peaks tagasi minema, võib-olla on neil ka täna kõhud tühjad. Nii see tutvus alguse sai, see ei olnud plaanitud tegevus. Usaldus tekkis alles paari nädala jooksul, siis hakkasid nad näitama meile oma elukeskkonda. See oli meile täiesti mõistetamatu, et Eestis võis keegi elada sellises olukorras.
Lapsed elasid mahajäetud majades, ilma isa-emata, magasid põrandal, sõid prügikastist, nuusutasid liimi, olid pesemata mitu kuud, see oli kirjeldamatu olukord! Neil olid täid ja sügelised. Polnud tekke ega patju, uksed ei seisnud lukus. Neil ei olnud võimalik sellistes tingimustes elades koolis käia, kuigi mõned lapsed seda ka vahel üritasid. See oli meile täielik šokk.
Lapsed küsisid korduvalt, kus meie kirik on. Aga meie kirik oli siis samasugune nagu nende elukeskkond. Aknaid ei olnud, vett ei olnud, kööki ei olnud, kütet ei olnud, dušši ei olnud. Aasta aega (1997) tegime nendega tänavatööd, mängisime palli, viisime neid linnast välja loodusesse, pidasime piknikke. Meil kujunes koguduse liikmetest väga tore meeskond.
Septembris ütles koguduse õpetaja Avo Üprus, et talv tuleb, me peame üritama laste jaoks mõne ruumi ära remontida, kuhu nad saaks talvel sooja tulla. Peetelisse tuli kokku viis meest, üks neist just kinnipidamiskohast vabanenu ja teine praktiliselt kodutu ja veel kolm hetkel vaba olevat koguduse liikmete sõpra. Nelja kuuga tegid need mehed vabatahtliku tööna kogudusemaja teisel korrusel asuvas endises õpetaja korteris väga korraliku ja tõsise remondi. 23. detsembril
1997 õnnistas praegune peapiiskop Andres Põder need ruumid tänavalaste päevakeskuseks.

Kuidas te leidsite need mehed või kuidas need mehed leidsid selle kiriku, kes vangist tulnud, kes töötu, kui nad ei olnud enne kirikuga seotud?

Kirikuga nad seotud ei olnud. Aga see toimib tänagi, keegi rääkis kellelegi– me oleme nagu tööriistad. See sõna jõudis järgmise inimeseni ja oli sel hetkel sellele inimesele väga vajalik ja nad olid kohe valmis kaasa tulema. Need mehed tegid seda tööd südamega ja see oli suur ja vajalik töö.

Kuidas te tegite unistusest eesmärgi?

Kas tuli ikkagi plaanimajandus kõrvale või oli unistus, mis hakkas nagu iseenesest ellu minema?
Iseenesest see muidugi ei läinud, aga selliseid suuri plaane me küll ka ei teinud. Silmapiiril oli väga konkreetne pilt, et on ühed lapsed, kes millegi poolest olid jäänud täielikult ühiskonnast kõrvale ja ei käinud koolis. See oli meile nii hirmutav ja mõistetamatu kogemus, et Eestis
üldse võib olla selline olukord See oli väljakutse, vajadus, millele me püüdsime vastata nende võimalustega, mis meil olid, kuigi need olid väga kesised. Meil ei olnud raha, et neile korralikult süüa anda. 1998. aastal tegutses päevakeskus esimesed kaheksa kuud ilma sooja veeta ja lastel ei olnud võimalik pesta ei ennast ega oma riideid. Aga tasapisi töö siiski arenes. Nii on see tõesti läinud. Suuri plaane ei ole tehtud. Ega me ise ka alguses seda arvanud, et lapsed siia elama tulevad, me proovisime neid tänaval aidata, siis päevakeskuses, aga nägime, et see ei tööta. Kui lapsed jäävad sinna keskkonda, kus nad olid, siis muutust praktiliselt ei toimu. Pärast kaheaastast tööd käisid koolis neist vaid üksikud ja sedagi harva. Ei saa öelda, et see töö oli mõttetu, aga tulemust ei olnud. Keskkonnavahetus oli hädavajalik. Küsisime, neilt, kas
nad nõustuvad kooli minema, kui kirikus magada saavad. Nad nõustusid.

Kui pikka aega nad olid selleks ajaks koolist ära olnud?

Nad ei saanud kindlasti omavanustega koos jätkata? Üks tüdruk läks esimesse klassi 11aastaselt ja üks poiss oli 12- või 13aastane. Need olid markantsemad näited. Aga neil kõigil oli aasta või paar vahele jäänud või olid mõnikord käinud, aga olid suured pausid või olid tunnistusel ühed ja kahed.

Kuidas leidsite need koolid, sest arvatavasti koolidki ei võtnud hea meelega neid lapsi enam vastu?

See on täitsa eraldi lugu. Paljud lapsed läksid puuetega laste kooli, sest ükski teine kool neid ei võtnud, kuigi nad olid täitsa normaalsed lapsed. Aga terve meie meeskond tegi siin nendega nii head tööd, et väga paljud neist läksid üle tavakooli ja ka koolides kohtasime
õpetajate ja koolijuhtide seas palju mõistvat suhtumist. Needsamad lapsed, kes siis tänaval olid, on juba kutsekeskkooli II või III kursusel. Nad jätkavad siiamaani õppimist, osa on lõpetanud. Me teame nende laste elukäiku, kes Peetelist iseseisvasse ellu on astunud ja nendega on kontakt olemas. Paljud töötavad, mitmel on oma pere ja lapsed ja nad käivad meid vahel ikka vaatamas. Ma usun, et neist on saanud meie riigile ja rahvale lojaalsed kodanikud. Nad ehitasid kirikut nii hoonena kui ka enda sees… Nii ütles Avo Üprus. See oli nii põnev, kuidas nad siin 1998. aastal
hakkasid kiriku aknaid lahti raiuma. Päevad läbi ja õhtuti toksisid 12-, kuni 14aastased poisid telliskive seinast välja. Üks nendest ehitajatest läks I klassi 13aastaselt. Andsime neile kiriku võtmed ja ütlesime, et kui te ei lõhu ega laamenda ja alkoholi ei tarvita, võite siin magada. Magasid kui silgud põrandal. Niimoodi nad seda kirikut ehitasid – kaks kinnipidamiskohast
vabanenud töötut meest ja Koplist pärit koduta lapsed. Poolteist aastat kraapisid nad kirikusaali seintelt, keldris ja koridorides maha sinna nõukogude ajal pandud õlivärvi, mis ei lasknud seintel hingata. See oli suur töö, neid seinu oli palju ja tööriistadeks olid vaid mõned vanad noad ja teritatud pahtlilabidad. Kaheksa aastat on renoveerimisest möödas, kuid päevakeskuse seintel on siiani sama värv, mis sinna 2000. aastal pandi. Me ütlesime neile: see on teie kodu, te olete Jumalale väga väärtuslikud ja Jumal on teile selle võimaluse andnud. Nad ehitasid seda kirikut enda sees ja ehitasid ka hoonena. Ja meie oleme nendega koos kasvanud.

Kellele te veel siin Peetelis olete mõelnud?

Kõigepealt lapsed, aga teised abivajajad? Me saime aru, et on inimesi, kes ei tule abi küsima, sa peadki minema nende juurde, et abi pakkuda. Osa neist ei oska abi küsida ja osa on võib-olla lootuse kaotanud. Meie kogudus on teinud otsivat tänavatööd nüüd juba 10 aastat.
Me oleme jaganud inimestele seda, mida meie toetajad on meile saatnud: jalanõusid, riideid, sööki ja teisi esmatarbevahendeid. Ning küünlaid neile, kelle elupaigas ei ole elektrit.

Kuidas välissõbrad on juurde tulnud?

1998. aastal oli kaks projekti – Lapsed liinidel ja Nad on olemas. Sealt sai natuke raha. Aga välissõbrad tulid jälle kuidagi nii, et keegi rääkis kellelegi. Söögiks oli 1998.–1999. aastal enamasti Norra konservtoit, mida turistid meile tõid. Kust nad olid meist kuulnud, ma ei tea. Lihtsalt üks buss sõitis siia ette. Nad ütlesid, et teil pidi siin laste päevakeskus olema ja lapsed, kes süüa vajavad. Meile toodi kastidega konserve, leiba ja ka kõike muud vajalikku. Seejärel on tulnud nende sõbrad ja ka Eestist on läbi aastate olnud meil pidevaid toetajaid. See on tõeline ime, arm ja õnnistus, kui mõelda, kuidas nad siia on jõudnud ning kuidas me siiani hakkama olema saanud.

Kes on abivajajad peale laste?

Me hakkasime lastega tegelema, aga tegelikult oli palju täiskasvanud inimesi, kes elasid äärmises vaesuses ja palusid meilt süüa. Leidus ka inimesi, kes olid nõus andma selleks vahendeid ja nii hakkasime jagama pakke täiskasvanuile.

Ehitasime täiskasvanutele kirikusse eraldi pesuruumid. Seda võimalust pakkusime neli aastat. Aga lõpuks saime aru, et me ei suuda neid kahte asja korralikult üheaegselt teha – hoolitseda täiskasvanute ja laste eest. Jätkuvalt oleme jaganud küll nii kirikus kui ka Koplis täiskasvanutele
riide- ja toiduabi ning oleme korraldanud paaril korral aastas hädasolijatele kirikusaalis ühiseid palvelõunasööke.

Mis veel meenub?

Põnevaid asju on palju. 1999. aastal, kui lapsi juurde tuli, ei olnud magamistubasid ja me ehitasime kiriku koorirõdule magamistoad, kaks dušši, kaks WC. See võis tunduda mõnele harjumatu ja võõras, ja öeldi ka, et mida te siin nüüd teete, teil peaks nagu teine eesmärk olema.
Selgitasime, et lastele on seda rohkem vaja. Siiamaani ei ole enam midagi öeldud. Oleme kogenud väga palju mõistmist ja inimlikkust ning kõik on aru saanud, mis on tähtis – inimene on tähtis.

Millised on töösuunad praegu?

Peeteli kiriku sotsiaalkeskusel on kolm põhisuunda – lastekodu, päevakeskus ja tänavatöö. Aga lisaks sellele elab Peeteli kogudus täiesti tavalise aktiivse koguduse elu. Meil on ka väga hea tasemega kammerkoor, aastaid on töötanud memmede ring, ühised hommiku- ja õhtupalvused, töötab pühapäevakool. Aktiivselt osaletakse jumalteenistustel ja käiakse armulaual. Kui Jumal lubab ja me elame, siis ehitame kiriku hoovile uue noortekodu, mille planeerimisega oleme tegelnud 2001. aastast. Sinna peaks tulema käsitööklass, kunstiklass, arvutiklass, raamatukogu, spordiruumid ning tänapäeva tingimustele vastavad eluruumid lastele. Senise kogemuse järgi on toetavate täiskasvanute olemasolu, põhivajaduste rahuldamine (korralik toit, riided, koolitarbed, hügieen jne) ja turvaline ümbritsev keskkond põhilised elemendid, mis laste käitumises positiivseid muutusi esile kutsuvad. Oleme võimalikult palju kasutanud seikluskasvatust ja viinud lapsi linnast välja – loodusesse. Raba-, kanuu- ja kajakimatkad on saanud traditsiooniks ja sotsiaalsete oskuste õppimine läheb seigeldes palju lihtsamalt ja tulemuslikumalt.

Üks suvelaager toimub sel aastal Saaremaal koos saksa kooliõpilastega,
kellega meid seob tihe sõprus juba üle seitsme aasta ja Norras toimub kolm suvelaagrit, mis on
korraldatud meie partnerkirikute poolt. Ühes laagris on kõik koos, ühes väiksemad tüdrukud ja poisid ning üks laager on suurematele poistele, kes on natukese sellised väänikud.

Kui keegi tahaks ka alustada, kuidas siis?
Kuidas seada päevakava?

Nõu anda ei ole väga kerge, kuid ma arvan, et kõigepealt peaks selgitama, millised on kohalikud vajadused ja probleemid ning otsima häid mõttekaaslasi. Meie päevakeskus avatakse kell kaks. Lapsed saavad sooja sööki, saavad siin õppida ja vabatahtlike saatel trennides käia, saavad rääkida ja nõu pidada täiskasvanutega, mis on noortele väga tähtis. Siin on neil turvaline kohtumispaik ja see on oluline. Lastel on koht, kuhu tulla ja kellega vestelda ja võrrelda siin toimuvat oma igapäevase koduse ümbrusega.

Suurem osa meie keskuses käivatest lastest ja noortest on pärit venekeelsetest peredest ja neile on olnud see väga heaks võimaluseks läbi igapäevase suhtluse eesti keelt õppida.
Võib öelda, et keelekümblus toimub hommikust õhtuni.

Kuidas on toitlustamise reeglitega?

Head tingimused annavad ka kokale hea töökeskkonna ja kergendavad tema tööd. Need tööriistad on tulnud meile õnnistusena tagantjärele. Me alustasime mitte millestki, tööriistad
saime hiljem. See ei peaks olema takistus, et ei ole vahendeid ja ei saa alustada, töövahendid tulevad hiljem ise. Jumal annab sulle vahendid. Meil olid algselt vaid tühjad käed, panime need palves kokku.

Reeglid on sellised, et toitu võetakse nii palju, et kõhu täis saad ega pea ära viskama. Küll võib alati lisa paluda. Meie omapära on, et kunagi ei tea täpselt mitu sööjat lauda istub ja kokk teeb alati süüa väikese varuga.
Kord juhtus nii. Ühel tüdrukul oli sünnipäev, ta sai 12aastaseks ja tahtis väga sünnipäeva pidada. Ta elas äärmises vaesuses. Meie teadmata oli ta kutsunud siia palju oma sõpru. Morssi lahjendasime veega, aga meil oli ainult üks tort. Olime nõutud. Hakkasime laulma. Äkki tulid uksest meie sponsorfirma inimesed ja tõid meile palju toitu, neil oli suur bankett lõppenud. Seal olid kõikvõimalikud delikatessid, tordid ja koogid, millest jätkus kõigile.

Kord 1998. aastal juhtus samuti, et meil ei olnud tõesti lastele midagi süüa anda. Siis koputati uksele ja tuli üks naine, kellel oli kaasas suur pott ühepajatoitu. Ise ütles, et ta südames tundis – seda toitu on neile vaja.

Kuidas oli Jumalasõna jagamisega?

Iga päev laulame enne sööki söögilaulu või vahel loeb keegi väikese tänupalve. Vahel on lastel
usuga seotud küsimusi, millele meil tuleb vastata. Sageli tuleb Piibli abil vastuseid ja lahendusi otsida siis, kui noore või lapse elus on keerulisem periood. Suvelaagrid on olnud kohaks, kus lapsed tihedamini usu ja evangeeliumiga kokku puutuvad.
Oleme aastaid jaganud tänaval abivajajatele toitu. Me ei pane kuulutust, et tuleme homme jagama, me anname teada neile inimestele, keda juba tunneme. See on toimiv võrgustik
ja nemad annavad info teistele edasi. Tavaliselt on kogu aeg samad inimesed. Anname ühel korral välja 120–135 toidupakki. Kui me alustasime, siis me Jumalasõna ei lugenud. Ma ei tea miks, aga arvasime, et toidust piisab. Kolm aastat tagasi keegi julgustas meid, et tegelikult
on ikka sõna ka väga oluline, et neil inimestel on nälg ja mitte ainult toidu järele. Sellest ajast alates hakkasime alati ka Piiblit lugema. Enne seda pidime neid natuke vaos hoidma, sest püüti kehtestada reeglit, kellel jõud, sellel õigus. Olukord muutus, kui me hakkasime Piiblit
lugema. See võttis pinged maha. Ütlesime, et palun tulge nüüd siia ja jääme vaikseks. – Kas tahate Jumalasõna kuulata? Tahame, vastati..
Kui meiega olid kaasas rootsi või norra koguduste inimesi, kes laulda oskasid,
siis nad tavaliselt laulsid alati ka mõne laulu ja me rääkisime, kes on saatnud seekord raha, et toitu osta. Näiteks koolilapsed Norrast, Soomest või Rootsist.
Me küsime nüüdki alati, kas te tahate, ja nad ütlevad, et palun lugege, meile on seda väga vaja. Meile on olnud julgustav, kuidas see töötab.
Sõna kuulates jäävad nad vaikseks. Siis võtame järjekorda, kõigepealt emad lastega, siis naised, siis mehed. Viimasel ajal oleme Norra sõprade eestvõtmisel pannud paki sisse ka kaardi, kuhu on Piiblist eesti ja vene keeles kirjakoht kirjutatud. Nad on teinud ka laululehed, kus laulud on eesti, vene ja norra keeles. Sealt me koos laulamegi, igaüks omas keeles.

Kui suur osa on hinge ja ihu näljal? Kus on tasakaal?

Sellises keskkonnas nagu Kopli on evangeeliumi kuulutada ilma leivata raske, väga raske. Leib ja sõna käivad koos, ja koos on neid palju lihtsam jagada. Alati, kui ulatame toidukoti,
ütleme ka, et Jumal õnnistagu sind. Nad saavad õnnistuse kaasa ja ootavad seda. Nende elutingimused on uskumatult rasked. Võib-olla ei olegi neil muud lootust peale Jumala. Seal on elu väga karm ja ma usun, et nad oma hinges hüüavad Jumala poole – Jumal, aita mind!

Kas abivajajaid on nüüd rohkem?

Vajadus on suur ja inimesi, kes abi vajavad on juurde tulnud. Muutunud on kontingent. On emadega lapsi, kes on ilusasti riides ja nad on väga tänulikud toidupaki eest.
Inimesed käivad kirikus ja ütlevad, et seni oli ju kõik korras, me töötasime, nüüd on üks peres töötu, üür on vaja ära maksta ja toidu jaoks enam ei jätku. Toidupakk võib sellises olukorras suureks toeks olla. Ka lapsi, kes pärast päevakeskuses viibimist toidupakki kaasa paluvad, on rohkem. Sagedamini satub kirikusse ka neid vanemaid, kellel on probleeme tasumata üüriarvetega ja ka neid, kes endale ja oma lastele peavarju on palunud.

Kuidas suhtud mõttesse, et seda kriisi ära kasutada, suunata tähelepanu teistele väärtustele, mitte asjadele?

Rohkem tuleb lapsega tegutseda. Majanduslikult väga raskes olukorras on ju raske leida ka tegutsemisenergiat. See ei ole lihtne nõuanne. Arvan, et need, kes seni on hästi hakkama saanud ja pole märganud enda ümber neid, kes on olnud temast viletsamas olukorras, saavad ehk nüüd aru, kui tähtis on, et hätta sattudes keegi sind aitaks. See on nii oluline. Vahel võib väikesestki abist kasvada uus lootus. Tuleb uus võimalus. Kui inimesed tulevad kiriku juurde abi paluma, siis on ju tore, kui võib seda anda. See, mida me anname, ei ole tegelikult meie oma, neid inimesi, kes selles sünergias abiandmises osalevad, on ikka väga palju. Abiandjaid on väga paljudest riikidest, kes meie eest palvetavad, meid toetavad. On inimesi ja kogudusi, kes on juba 12 aastat meiega sama sammu käinud. Nad käivad siin paar korda aastas, on meie meeskonna liikmed, töötades sama eesmärgi heaks oma kodumaal. Tunnevad meie lapsi nägupidi, küsivad, kuidas sellel või teisel koolis läheb, kus see laps, kes siin 10 aastat tagasi oli, täna on. Nad küsivad iga lapse kohta väga konkreetselt.

Kas peaks veel midagi tänapäevast lisama?

Meie hulgas on abivajajaid täna rohkem kui varem ja ma usun, et paljude hättasattunud inimeste pilgud vaatavad ka kiriku poole ja on hea, kui me selleks valmis oleme. Ma arvan, et Skandinaaviamaades töötavatelt kristlikelt organisatsioonidelt ja hoolekandeasutustelt on meil palju õppida.

Kuidas silmad lahti saab?

Abivajajate märkamiseks tuleb avada nii silmad kui ka süda. Usun, et on inimesi, kes märkavad ja tahavad aidata, kuid sageli võib olla probleemiks see, et kohti, kus väheste võimalustega
inimestele tuge pakutakse, on liiga vähe. Praegu on nii, et Peeteli endised ja praegused lapsed
toovad siia oma sõpru, koolikaaslasi ning nende õpetajad toovad siia oma õpilasi, kellel on kodus probleeme. Aga vahel tuleb head sõnumit ikka minna viima ka tänavale ja sinna, kus abivajajad elavad.

Kui läheksid mujale elama, kas alustaksid ka seal uuesti otsast, kas teeksid midagi teistmoodi?

Selle võimaluse peale ei ole ma mõelnud. Peeteli on arenev keskus, siin jätkub väljakutseid paljudele ja kui Jumal jätkuvalt õnnistab ning hoiab, siis ma sooviksin siin jätkata.
See tulemus, mis on saavutatud, on olnud võimalik ainult tänu väga heale meeskonnale ja mul on rõõm olla selle meeskonna üks liige. Ma küll julgustaks kõiki teisi, et seda tööd pole vaja karta. Kui sa hakkad tegema, on sul alguseks nii vähe vaja kui sinepiivakest. Meie alustasime kahest kotitäiest toidust, meil ei olnudki esialgu rohkem plaanis teha. Aga vajadus selle töö järele on suur. See, kes seda teeb, peaks oma südames kontrollima, kas see on see, mida teha tahad. Oluline on usalduse tekkimine töötaja ja noore vahel. Ilma usalduseta ja armastuseta on keeruline jõuda hea tulemuseni. Mina olen oma elus nii palju andeks saanud ja ma olen öelnud poistele, et olen oma elus rohkem vigu teinud kui teie kokku. Aga Jeesus on mulle andeks andnud, ma olen saanud armu, olen saanud uue võimaluse elada. Tänu sellele kogemusele olen saanud ka neid julgustada.

Kui nüüd keegi tahab tulla aitama?

Täna ma ütleksin, et tuleks minna teise kohta ja teha seal sama asja.
Me oleme praegu selle piiri peal, et me suudame ära teha selle, mis me teeme, aga rohkem ei suuda. Kui me uue keskusemaja valmis saaksime, siis olukord muutuks. Aga praegusesse keskusesse ei saa me rohkem lapsi vastu võtta, me ei jõuaks nendega tegelda ja nad jääksid ilma sellest, mida nad vajavad.

Meil on väga tublisid vabatahtlikke nii Eestist kui ka teistest maadest ja kui keegi tunneb, et ta tahab ennast sellel moel panustada, siis on ta väga teretulnud. Vabatahtlik töö eeldab vastutustunnet ja head organiseerimisvõimet, sest pidevat tugiisikut kõrvale anda meil kahjuks ei ole.

Mis peaks olema järgmise kümne aasta pärast?

Suuri plaane ei tee. Me oleme aru saanud, et teeme õiget asja. Me ei ole kordagi kahelnud. Õnnistus on see, mida oleme kogenud.

Mida tahaksid veel lisada?

Võib mõelda nii, et meie, Eesti inimesed moodustame keti. Kett on nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli ja sellest lülist oleks kõige mõttekam hakata seda ka parandama.

Kes on see lüli?

Ma arvan, et väheste võimalustega lapsed ning kodutud.

Kirikut on usaldatud ja kirikul on siin oma roll täita. Kui Peetelis lastetööga alustati, siis ma ei tahtnud seda tööd mitte sugugi teha, tahtsin jätkata oma äri. Samas olin kindel, et lastetööd peaks keegi tegema ja nii ma ka Avo Üprusele ütlesin. Ta vastas, et mine ja loe kodus Piiblit, siis saad aru, kes seda peab tegema. Ma lugesin, sain aru, et olen üks nende hulgast, kes oma käe adra külge on pannud. Aga ma ikka ei tahtnud, ma palvetasin ja nutsin ja võitlesin Jumalaga – ma ei taha. Ja lõpuks, kui ma sain aru, et ma siiski pean seda tegema, siis ma palusin, et Jumal annaks mulle armastust seda tööd teha. Ja seda Ta ka tegi ning minu arusaamine maailmast ja inimestest muutus.

Eesti ekspress 2009

2010-10-11T18:43:00.000+03:00

Allikas Eesti Ekspress 29.juuni 2000

53aastasel Ainil on kokku viis last, neli endise ja üks praeguse naisega. Kõik on suured ja elavad omaette elu. Nende kõigi peale kokku tuleb kaheksa mudilast, kellele ta on vanaisaks.

Aga peale nende, rohkem kui tosina lapse, on Ain isa eest veel 14 poisile-tüdrukule. Niisiis kokku üle kahekümne põngerja!

Ain ise selleks suurt teinud ei ole, et 14 tänavalapsele isaks saada. See oli asjade loomulik käik. Ta kohtus teise naise, Ingega, kes käis tuttavatega öösel Koplis uitavatele lastele süüa viimas.

Samal ajal küpses Mati Sinisaarel Peeteli kogudusest idee teha nendele kodu. Ingest sai ema lastele, kes oma halvad harjumused on nõus maha jätma ning uute ja paremate vastu vahetama. Praegu on ta lastega tegelenud kokku neli aastat ja on ühtlasi lastekodu juhataja.

"Kui naine on ema, mis mul muud üle jääb?" küsib Ain. Ja vastab: "Isaks hakata."

Ain, Avo Üprus ja Mati Sinisaar on tänavalastele isa eest olnud ka paberite järgi.

Aasta algusest, kui kasuisade projekt lõppes, on nad jätkanud vabatahtlikena põhitöö kõrvalt. Ain sõidutab bussiga lapsi, Avo on Peeteli koguduse õpetaja ja Mati selle juhatuse esimees.

Töö lastega on ära jaotatud; parasjagu, kui sinna jõuame, ajab Ain poiste toas nende päid pikaks kasvanud salkudest puhtaks. Ta veab lastele, naisele, kokkadele ja koristajatele süüa ja riideid ning toimetab ühest kohast teise kõike, mis vaja.

"Mina olen täpselt samasugune, nagu need lapsed siin," ütleb Mati Sinisaar. Arvab, et temast ei peaks kirjutama, vaid nendest, kellel pole õhtul kuhugi minna. "Tänavalaps ise abi küsida ei oska, me läksime nende juurde." Praegu levib jutt päevakeskusest ja öömajast laste seas suust suhu. Selle tõenduseks on asjaolu, et Preesi tänava kiriku ukse taga passib ikka mõni laps, pilk maas, nagu näeks seal midagi põnevat.

Avo Üpruse jaoks oli tänavalasteni jõudmine loogiline tee, täpselt nagu Ainil. Üle kümne aasta on ta tegelenud vanglast vabanenute, kodutute ja kuriteo ohvritega. "Nüüd tuli hakata neid asju ennetama." 14 laste- ja 12 päevakodu last näevad Avot siis, kui ta kirikus viibib kolm korda nädalas.

Kui Ain räägib Koplis elavatest lastest, valguvad tal silmad vett täis. Tal ei ole neist asjust meeldiv rääkida.

Poole sõna pealt astub koridorist Inge tuppa laigulises kostüümis Roma, aserbaidzhaani poiss, ja ronib mehele sülle. See käib loomulikult, nagu oleks ta seda teinud kõik kümme aastat oma elust. (Roma on nii puhas ja korralik, et tundub kohatu valena jutt sellest, kuidas ta tänaval kummiliimi ja suitsu tõmbas.)

Kui tänavalapsed on mustad ja kasimata, paistavad nad kõik ühte nägu, nagu oleksid nad kloonitud.

"Kui me ta ükskord korda tegime ära pesime, juuksed lahti kammisime ja talle puhtad riided selga panime , oli ta oma lokikestega nagu väike ingel." Inge Ojala peab silmas tänavalastekodu pisimat liiget, 4aastast Katjat, kellel isa ei ole ja ema armastab juua.

Kes on tänavalaps?

Tänavalaps on alla 18aastane laps, kes pikema või lühema perioodi oma elust elab tänaval. Laps, kes hulgub sihitult ühest kohast teise ning kellel on tänaval ka kontaktid ja omaealised sõbrad. Ametlikult võib tema aadressiks olla kas vanematekodu või lasteinstitutsiooni aadress. Sageli ei oma ta aga kontakti täiskasvanute, vanemate, kooli, lastekaitseinstitutsioonide, sotsiaalasutustega, kellel on tegelikult tema ees teatud kohustused.

Raamatust "Street Children", Euroopa Nõukogu

Pildikesi tänavalaste elust

l Keskmine tänavalaps hakkab suitsetama, kui ta on kolmeaastane. Nii väidab Inge Ojala, kes on käinud neile Koplis süüa ja riideid viimas, püüdnud neid "kodustada", teinud neid puhtaks täidest-kirpudest-sügelistest ja võõrutanud kummiliimi-sõltuvusest. Kõige rohkem mõjub kummiliim mälule. "Laps, kes kolmandast eluaastast suitsetab või kummiliimi nuusutab, on üheksa-aastaselt juba vanur."

l Tõestisündinud lugu: tänavalaps arvas värvilisi seepe nähes, et need on kommid ja hakkas neid kommi pähe sööma. See oli siis, kui teda esimest korda elus seebiga pesti.

l Pole harv juhus, et 16aastane tüdruk, kes magama minnes nuku kaissu võtab, läheb natukese aja pärast õue suitsu tegema. "See on tagajärg, kui tüdruk on lapsepõlvest ilma jäetud," räägib Ojala.

l Tänavalastekodus elab 8aastane poiss, keda kutsutakse Väikeseks Tolikuks (seal on ka teine, temast kaks aastat vanem Suur Tolik). Väikesel Tolikul on vaid üks neer, mis töötab 65% ulatuses. Teine opereeriti ära pärast seda, kui poiss oli kolm aastat järjest kummiliimi nuusutanud. (Ojala sõnul oli selle neeru asemel väike mädakott.) Ta ei tohi enam süüa magusat ega teha suitsu. Anatoli teab, et kui ta veel korra nuusutab, võib ta ära surra.

l Üks laps nägi pealt, kuidas "tema ema järjekordne peika" meisterdas ise pommi ja sellega tema ema õhku lasi. Pärast seda on tüdruk ühest kõrvast kurt. Teine laps sai telliskiviga pähe ainult selle eest, et ta julges süüa küsida.

l Mõnda last, kes päevakeskusse tuleb, ümber kasvatada enam ei õnnestu. Inge Ojala arvates jookseb piir 1213 eluaasta vahelt.

1314aastased poisid Oleg ja Vanja, kes pidasid päevakeskuses mõnda aega vastu, on tänaval tagasi. (Sellepärast, et nad hakkasid uuesti nuusutama ja varastama, aga lastekodu reeglid seda ei luba.)

l Ametnikud arvavad, et Eestis on järelevalveta lapsi 500-600, neist üle poole Tallinnas. (Inge Ojala sõnul räägitakse arvust 10-12 000). Riski piiril elavaid lapsi võib olla Eestis 3000-4000, pakuvad sotsiaaltöötajad. Kuna neid ei saa üle lugeda, pole võimalik ka nende üle arvet pidada. Kopli kandis on neid umbes 200, arvab Ojala. Kohti, kus neid vastu võetakse, on Tallinna peale kolm.

l Pildikesi oma elust tänaval on mõned lapsed teinud sõna otseses mõttes nad võtsid osa tänavalaste fotonäituse korraldamisest. Selle käigus jagati möödunud aasta lõpus lastele ühekordseks kasutamiseks mõeldud fotoaparaadid, millega nad pildistasid oma elu novembrikuu jooksul. Needsamad pildid olid üleval ka mere taga, Soomes.

Kirikuhoovi tänavanoortele plaanitav maja tekitab elanikes vastuseisu

2010-10-11T18:16:00.000+03:00

Kirikuhoovi tänavanoortele plaanitav maja tekitab elanikes vastuseisu

Peeteli kirik loodab peatselt alustada Pelgulinna ja Kopli probleemsetele noortele kirikuhoovi maja ehitamist, kohalike elanike vastuseis betoonehitisele on kasvanud ligi 500 allkirjani.

Kolmekorruselist betoonist ja klaasist maja Pelgulinnas Preesi tänavas asuva Peeteli kiriku kõrvale kavandab Eesti Evengeelse Luterliku Kiriku (EELK) Peeteli kogudus. Uude hoonesse tahetakse kolida nii kontoriruumid kui laste- ja noortekeskus.

Detailplaneering ehitise rajamiseks on saanud kõik vajalikud kooskõlastused ning ootab vaid volikogus kehtestamist.

Kohalik elanik Külli Onton rääkis, et Pelgulinna inimesed on vastu just majale, mitte sinna kavandatavale noortekeskusele. «Siin on kogu aeg olnud eramajade piirkond ja nüüd tahetakse teha modernne ühiselamu,» kurtis ta. «Kirik pole elanikele planeeringu koostamise käigus teinud mingeid järeleandmisi ja on oma tahtmise läbi surunud.»

Küsimus pole lastes

«Kiriku ümber hulkuvad lapsed joovad, suitsetavad ja loobivad üksteist lausa nugadega – mingit distsipliini pole,» möönis Onton. «Neil on täielik vabakasvatus, õue peal suhtlevad nad ainult asotsiaalidega. Samas peavad ka nemad kuskil olema, ja kui õudse majamüraka asemel ehitataks ümbruskonda sobiv hoone, poleks meil selle vastu midagi.»

Onton kinnitas, et Pelgulinna elanikud on vastuväiteid esitanud kogu planeeringuaja vältel, kuid nendega pole arvestatud. Ainus võimalus kerkiva majamüraka vastu protesti avaldada on allkirjade kogumine ning seda tehti juba neljandat korda. Eile viis Onton linnavalitsusse paberilehed 455 nimega.

Allakirjutanud soovivad Peeteli kirikust kujundada Pelgulinna kultuurilis-vaimset keskust ja taastada kirik kultuuriürituste korraldamiseks. Samuti soovivad nad kiriku tagahoovis näha parki ja kõrghaljastust ning peatada uusehitise detailplaneering.

Peeteli koguduse juhatuse esimees Mati Sinisaar pidas elanike vastuseisu põhjusi otsituks. «Tegemist on teadmatuse ja hirmuga tundmatu ees,» märkis ta.

Raha alles otsitakse

Sinisaare sõnul olid elanikud algul tõrjuvad just laste suhtes, kuid hiljem suunasid protestinoodid uue hoone ehitamise vastu.

«Kiriku taga on neljakorruseline ühiselamu, teisel pool krohvitud majad, seega puitarhitektuuri siin ümbruses ei ole,» kaitses ta uusehitise projekti. «Isegi Kadrioru tühjadele kruntidele ei ehitatud selliseid maju nagu 60 aastat tagasi.»

Kompromissiks elanikega nimetas Sinisaar ehitamata jäänud juurdepääsuteed, mis oleks tulnud rajada läbi naabrite aia. Samuti muudeti projekti nii, et kolmandale korrusele tulevad eluruumide asemel kontori- ja abiruumid ning elanike arv ei ületa 32 inimest.

Kuigi detailplaneering on valmimisjärgus, tegeleb Peeteli kirik alles rahastajate otsimisega. «Algne mõte oli ehitada maja linna, riigi, kiriku ja välispartnerite ühisel toel, aga enne detailplaneeringu kehtestamist ei saa eriti rahast rääkida,» ütles Sinisaar. «Ka hinnapakkumist ei taha ehitaja enne ehitusloa väljastamist teha.»

Sinisaare sõnul on sotsiaalministeeriumiga sõlmitud leping 7 miljoni krooni saamiseks riigieelarvest, samuti on Tallinna linnavalitsuse nõusolek ehitust toetada. Eraisikutelt on laekunud 2,5 miljonit krooni.

Kiriku kinnisidee

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti hoolekandeosakonna peaspetsialist Reet Rääk märkis, et lisaks Peeteli kiriku omale on Põhja-Tallinnas veel kaks päevakeskust.

«Peeteli on püüdnud pakkuda lastekoduteenust, mida me ei pea mõistlikuks,» märkis Rääk. «Tallinna lastekodudes on niigi palju vabu kohti, püüame praegu seal elavaid lapsi hoopis peretüüpi üksustesse ümber paigutada.»

Rääk ütles, et on soovitanud Peeteli kirikul tegeleda eeskätt toimetulekuraskustes noorukitega ning nendega, kel pered alles.

Samuti võiks kiriku hoolekanne toetada terveid peresid, kuid mitte võtta enda juurde elama vanemliku hoolitsuseta lapsi. Kontakti Peeteli kirikuga nimetas Rääk väga põgusaks.

«Sotsiaal- ja tervishoiuamet soovitas ehitada väiksema maja, mitte üle kahe korruse,» sõnas Rääk. «Nii suure hoone järele puudub lihtsalt vajadus. Neile on aga ehitus kinnisidee, sest nad tahavad tegevust laiendada.»

Allikas: õ
25.10.06 09:47

Aedlinnaosa hirm

2010-09-21T05:50:00.000+03:00

Olen tund aega kuulanud Avo Üprust, kes on raudselt veendunud, et ajab õiget asja. Ta tsiteerib Piiblit – siinkohal pole täpne tsitaat, vaid mõte –, et abivajajad ei lõpe siit ilmast kunagi. Ainus, mis tema väga veenvas jutus veidi ettevaatlikuks muudab, on sõnapaar “teenuse osutamine”, mida ta sageli kordab.

Täpsemalt öeldes käib jutt Üprusega sellest, kumb suudab soodsamat teenust osutada, kas linna lastekodu või tema arendatud lastekodu, mis tegutseb esialgu kiriku juures MTÜna. Hiljem kavatseb lastekodu end laiendada uude hoonesse. Seda laienemist pelgavad ümbruskonna elanikud nagu katku. Neil on meeles intsidendid, kus turvakodu kasvandikud kippusid vaikses aedlinnaosas pahandust tegema.
Üprust intervjueerides tunnen end täieliku kaabakana. Mis õigusega ma urgitsen inimese kallal, kes viimased paarkümmend aastat on pühendanud heategevusele? Aidanud vabanenud vange, kodutuid, vanureid ja muidu viletsaid.

Nii naljakas, kui see ka ei tundu, kardetakse Avo Üprust tänaseni. Tema viimase paarikümne aasta tegutsemine kirikutegelasena, vangide rehabiliteerimisel ning kodutute ja muidu õnnetute aitamisel on igati eeskuju vääriv. Täiesti võimalik, et tema ümber nähakse lihtsalt tonte. Aga samas läheb rahval visalt meelest asjaolu, et ta on N Liidu ajal vanglat seestpoolt näinud rohkem kui ühel korral. Võimalik, et abistajategevuses on kriminaalne minevik tegelikult suur pluss. Nõnda oled maailma pahupoolt ka ise näinud, mitte ei oska sellest ainult õpiku järgi kõneleda.

Kui kohtun Üprusega kiriku juures, saabuvad sinna abisaadetise järele kaks džentelmeni, kelle ümber näib hõljuvat ilmne vanglaaura ja kes Üprusele käe koduselt pihku pistavad. Võimalik, et nad on tegelikult kõige ausamate kavatsustega mehed, kuid tavakodaniku võivad sellised näod, eriti hämaruses, ära ehmatada. Kirikusse on abi järele saabunud ka seltskond hulguseid, kes end selle eeskojas kerge auru all üsna koduselt tunnevad. Muidugi ei muuda sellised pildikesed aedlinnaosa elanike tuju paremaks.

Tunni enne Avo Üprusega kohtumist olen kuulanud inimesi, kes on seotud Peeteli koguduse või linna hoolekandesüsteemiga. Nende positsiooni nõrgendab asjaolu, et nad ei taha enda nime all ajakirjanduses esineda ja nii saab neid süüdistada arguses. Kui välja arvata Peetelit “kureerinud” linna sotsiaalametnik Reet Rääk ja tema eeltsiteeritud kolleeg Erki Korp.

Üldiselt väidavad oponendid, et selles kiriku juures tegutsevas lastekasvatuskeskuses ei saagi lapsel hakata kunagi paremini minema. Tegu on leebelt öeldes vabakasvatusega. Kui mõni kasvandik hooldaja n-ö pikalt saadab, siis... Siis ega sellest ei tulenegi midagi. Ja kui püüda kiriku keldris käivat nn kontingenti millekski sundida, õpetada neile käitumist, lauakombeid või mida iganes ning mitte neile kõigis tahtmistes vastu tulla, siis paljud lihtsalt ei hakka enam seal käima

Tavalisest perekonnast pärit laps tajub, et ta ei tule vanemata toime, räägivad Üpruse kriitikud. See sunnib teda kuulekusele. Nn tavaperest last ängistaks võimalus, et ta ükspäev mingi õnnetuse või muu vääramatu jõu tõttu võib kaotada vanema(d) või kodu.

Neid, kes Peeteli kiriku lastekodus koos käivad, ei hirmuta tänavale jäämine. Tänaval on nad kasvanud ja sinna lähevad nad ka tagasi, kui neid hakata “ahistama” nõudmistega, mida tavaperekonna puhul võiks nimetada kasvatustööks. Aga ilma lasteta sattuksid ohtu umbes paarikümne inimese töökohad MTÜ ümber või sees. Ja nõnda pakubki MTÜ konkurentsi munitsipaallastekodudele.

Allikas: "Äri heategevuse sildi all" SALDO juuli 2006

Kogudusest kohaliku elaniku pilgu läbi

2010-09-20T14:06:00.000+03:00

...

Kõik muutus 1996.aastal, kui kirikuõpetajaks määrati kuritegeliku mineviku poolest tuntud Avo Üprus. Arusaamade lahknevuse tõttu uue õpetajaga taandus senine koguduse juhatuse esimees Ants Vaimel, paljud pelgulinlased läksid üle teistesse kogudustesse, pühapäevakooli tegevus katkes.... Kirikuhoonet hakati kasutama varjupaigana vangist vabanenutele, asotsiaalidele, lastele. 2000.-ndal aastal asutasid A.Üprus ja uus koguduse juhataja Mati Sinisaar kahekesi MTÜ Kristlik Sotsiaalkeskus (praeguse nimega Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus), mille juhatus koosnebki neist 2 härrast.

Kirikusse koondati elama lapsi, kellest mitte kõiki ei olnud põhjust kodust eraldada. Kirikusse kutsutud lapsi eksponeeriti (ja eksponeeritakse tänini!) bussitäitele välismaalastele eesmärgiga tekitada haletsust ja kaastunnet ning seeläbi hankida humanitaarabi võimalikult suures mahus. Lastest kujunes äriobjekt... Preesi 5/7 ees sai tavapäraseks vaatepildiks suured kaubaautod ning neist humanitaarabi kärarikas ümberlaadimine väiksematesse kaubikutesse. Saabuvad humanitaarabi kogused olid sedavõrd suured, mida Peeteli lapsed ei vajanud, kaup läks realiseerimisele, müümisele mujal. Peeteli tolleaegsed kaastöötajad nimetasid ettevõtmist pumbajaamaks.

Kuni 2004.aastani tegutses Peetelis lastetöö juhatajana Inge Ojala. Tema tundis laste käekäigu vastu tõesti huvi ning suutis neid ka distsiplineerida. 2004.a. lõpul Inge Ojala lahkus Peetelist hoolimata kiriku ja sotsiaalkeskuse juhtfiguuride Üpruse+Sinisaare –poolsetest äraostmiskatsetest ning ka ähvardustest.
(Praegu nimetab pastor Ojala Peetelist lahkumise perioodi oma elu kõige hullemaks ajaks, mida ta väga tahaks unustada...). Inge Ojalaga läks toona kaasa 11 last, kirikusse jäi elama 3 last. Paraku pole nende käsi aga sugugi hästi käinud: mõnigi neist on tänaseks suunatud nn. kinnisesse laste- ja noorteasutusse. Ilmselt on selles oma põhjus ka selles, et pärast pr.Ojala lahkumist muutus distsipliin Peetelis pea olematuks: kõik on lubatud, koolikohustuse täitmise nõuet tegelikkuses ei täideta, lapsed tulevad ja lähevad, millal ise heaks arvavad, kusjuures kodus võib öelda, et ollakse kirikus ja vastupidi – keegi tegelikult ei tea, kus laps on ja millega tegeleb...

Kuna lapsi oli 2005.a. alguseks kirikusse jäänud vaid 3, siis vajasid Üprus+ Sinisaar edasiseks äriks ehk humanitaarabi kerjamiseks lapsi juurde. Käiku läksid eriti alatud võtted – laste kodudest ärameelitamine, lapsevanematele raha jms.pakkumine laste kirikusse lubamise eest jne. Kõik see toimib teatavas mõttes tänini. Meile teadaolevalt elab lapsi kirikus praegu mõni üksik, kuid suuremas hulgas kogutakse neid näitamiseks kokku siis, kui on oodata mõjukate ametnike või välismaalaste visiite kirikusse. Kerjamine toimub jätkuvalt, vastavaid voldikuid levitatakse endiselt. Kas selline Eesti riiki alandav tegevus tänapäevases olukorras on ikka õigustatud?!

Samal 2005.aasta algul astus tagasi suurem osa koguduse juhatusest, mis oli valitud alles mõned kuud tagasi. Ka koguduse ainuesindusõigus läks Üpruse-Sinisaare tandemile. (vt. Äriregistri väljatrükk!) Teadaolevalt pole väga paljud koguduse liikmed sugugi rahul toimuvaga, kogudus on lõhenenud. Ka koguduse taastanud pelgulinlased on tänaseks Peetelist eemaletõrjutud või ise eemale-tõmbunud, sest selles kirikus toimuv on neile absoluutselt vastuvõetamatu. Kirikust ja selle ümbruskonnast on kujunenud kogunemiskoht ka asotsiaalse ja kuritegeliku kalduvusega kodanikele, kes paratamatult puutuvad kokku nii kohalike kui Peeteli laste- ja noortega. Näib, et kirikuõpetaja Üprus terroriseerib ümbruskonna elanikkonda teadlikult – vaidlustatud DP avaliku arutelu koosolekul pakkus Üprus, et kui elanikud kõik planeeringu kohta esitatud vastuväited tagasivõtavad, siis asotsiaalid kaovad...

Siinkohal ei saa mainimata jätta fakti, et Põhja-Tallinna Valitsuses 2006.a. novembris toimunud ümarlaual oli Peeteli sõnakaks esindajaks kodanik Marian Vahuri, kes on tuntust kogunud nn. Tiesenhauseni maja ärastamislooga ning Estoveri 12,4 miljonilise käibemaksupettusega. Kas selline seltskond peaks austust ja usaldust väärima?

Viimase katsena kohalike elanike vastuseisu elimineerida võib käsitleda Mati Sinisaare poolt Pelgulinna Majaomanike Seltsi juhatusele tehtud ettepanekut, millega pakuti pelgulinlastele kasutamiseks 300 000.- krooni tingimusel, et Selts võtab tagasi käesoleva kohtukaebuse.(Vt. Peeteli pakkumine) Kuna ilmselgelt on see raha kogutud laste nimel, siis on absoluutselt ebaeetiline sellise tehingu pakkumine.

DP menetluse käiku analüüsides võib arvata, et analoogseid pakkumisi kasutades on kooskõlastusi hangitud ning DP kehtestamiseni jõutud. Planeeringus on sedavõrd palju vaieldavusi (milleni jõuan hiljem), et vaevalt see muidu kehtestamiseni jõudnud olekski...
Igatahes on pelgulinlaste õiglustunnet räigelt riivatud, sest sisuliselt pole mitte ühegi nende seisukoha ega ettepanekuga arvestatud. Vastupidi – järjekindlalt ja demagoogiliselt on õigustatud mõne kuritegeliku minevikuga kodaniku äritegevust, mis varjatud ülla heategevusliku fassaadi taha. Kogudusest saadud märguannetest on selgunud, et sotsiaalhoone sildi all kavatsetakse tegelikult rajada äriettevõte ehk hotell... (Selleks siis 24 parkimiskohta!) Ka hr. Sinisaar väljendas maavanema juures toimunud koosolekul mõtet, et ehitame hoone valmis ja seejärel vaatame, mis teenust seal pakkuma hakkame. Millegipärast on uushoone rajamist eestvedanud ja esindanud pidevalt mitte kogudus vaid nn. Peeteli Sotsiaalkeskus. Võib-olla on neil ka õigus uushoone erastada?

Uushoone oleks saanud kindlasti lahendada sellise kuju ja mahuga, mis oleks olnud kooskõlas lähteülesande ja spetsialistide soovitustega, seda paraku ei tehtud.... Kui sellist joont ajab inimene, kes on EV-s vastutav kodanikuühiskonna edendamise eest, siis on absoluutselt mõttetu rääkidagi sellest nn. kodanikuühiskonnast, mille põhieesmärk on ju kodanike kaasamine neid mõjutavate otsuste tegemisel... Igatahes on pelgulinlaste usk õiglusesse Peeteli juhtumiga seoses kõvasti kõikuma löönud ning kiriku juhtfiguuride tegevus on nende silmis laastavalt mõjunud ka kogu EELK mainele.

Filosoofiliselt lähenedes on Peeteli kirik ja krunt Pelgulinna rahva ühine vara, mitte Sinisaare-Üpruse isiklik omand. Just nii tulebki sellesse suhtuda. Oleme jõudnud analoogsesse olukorda 1930.-ndate aastatega -- kui toona kohalikud elanikud annetasid vahendeid Peeteli kirikuhoone ehitamiseks, siis nüüd annetati kohtukuludeks -- Peeteli päästmiseks.

7 vastusepunkti õp Üpruse kirjale

2010-09-19T18:59:00.000+03:00

Tere Avo

Vastan su kirjale, märkides punasega sinu tekstiosa.

1. Mul on väga kurb kogeda, kuidas Sinu tahe midagi saavutada on muutunud destruktiivseks

Vastus: kuidas on minu teod destruktiivsed?

kas see, et minu initsiatiivil:

Kogudus sai Mati Sinisaarelt tagasi 35 000 krooni, mida ta oma vabatahtliku äranägemise järgi teiste teadmata kulutas noortekodu kohtusaagaks?
Kogudus ei pea enam maksma igakuiselt signalisatsiooni eest 1500 krooni ega telefonide eest, mida ise ei kasuta?
Suvel aitasin korraldada koguduse liikme Agnese matuseid, sest koguduse juhatuse esimees Sinisaar ei teadnud oma õigusest koguduse pangakaardiga automaadist raha välja võtta?
Käivitatud on kellaprojekti kontseptsioon? Kontseptsiooni tõlget inglise keelde ja saksa keelde on sponsoreerinud minu kuueliikmeline suurpere.
Toetatud on rahaliselt Peeteli kogudust? Diakooniatööd 4000 krooniga - aasta eelarves oli planeeritud diakooniaks kõigest 2000.- ; pühapäevakoolile 1400.- õppematerjalide ostuks ja 300.- lastekoorile, ma juba ei räägi, et abikaasa juhendab pühapäevakooli vabatahtlikult kaks aastat ja katab söögikulud.
Edukalt on käivitatud tänaseni toimiv "Leib laual" projekt, mille esimees Mati Sinisaar lausa 2-3 korda maha laitis ja diakon Toivo minema saatis, vastates et meie kirik sellega ei tegele? Projekti kirjutasid meie koguduse liikmed, keda oli rohkem kui ühe käe sõrmedel saab lugeda. Pigem kaldun uskuma, see projekt käib teile närvidele, sest Mati seda projekti ei kirjutanud.
Algatasin aknavitraazide taastamise? Aknavitraažide osas on räägitud meister Dolores Hoffmaniga, ta on nõus tegema vitraaži ilma sissemakset nõudmata (värske teema arutluseks)
Hakkasid sa tegema koguduse arengukava? Arengukava sai suuresti alguse minu pealekäimisest sulle, ka see on osavõtlikkus.

Ma saan aru, et ühelt perelt on seda vähe, aga nimetada seda tahet destruktiivseks on näotu.
Esialgu piisab loetelust, sest see on tehtud Jumala auks, mitte sinu rõõmustamiseks.

NENDE TEGUDEGA ÄRA TULEVIKUS KROONI ENNAST!

2. Juhatuse tööd takistavaks

Vastus: kas juhatuse töö takistamine, on

vastuste otsimine esimees Sinisaare tegudele.
Kuni tänaseni pole ma saanud vastust küsimusele, kas esimees Mati Sinisaar läks kirikus lasteasutuses kätega kallale aseesimees Marekile, pealtnägija juuresolekul.
MUL ON KURB KOGEDA, KUIDAS SA OLED VALINUD TAHTMISE KAITSTA ESIMEEST, selle asemel, et tunnistada olukorda ja manitseda, kasvatada venda, te olete võtnud kaitsehoiaku, kasutades ära oma õpetaja ametit. Sa keeldud avalikult tunnistamast, et ta on olnud sinu palju aastaid kestnud vale valik. Seega oled sa nüüd kirikusse mängu toonud poliitika, kus asetad minu kuskile vastaseks, kellest tuleb üle sõita. See on poliitika, see ei ole "andke andeks kogemata juhtus" viga.

Peeteli kogudusse tulin ma teenima Jumalat, aga pettusin sinus, sellest hetkest, kui tõid mängu poliitika, hakkad varjama, kaitsma esimees Mati Sinisaare juhtimisvigu.

3. Aga ma ei saa lubada Sul jätkata koguduse lõhkumist ja juhatuse hirmutamist ja õõnestamist.

Vastus:
Seda sa just ise teedki, ja oma läbikukkumised tahad veeretada minu nime taha peitu nagu mina oleks kõikides sinu läbikukkumistes süüdi

Vaata tagasi, kui palju inimesi on aastate jooksul lahkunud! Täna on järel vaid 58 koguduseliiget! Kas õpetaja on kaotanud hinged? Lahkujad on muide veel elus ja hea tervise juures, mäletavad sind ja aset leidnud sündmusi suurepäraselt.
Aseesimees Marek kirjutab, kuidas teda hirmutati, aga lõpuks sai ikka kere peale -kõik on poliitiliselt-juriidiliselt JOKK.
Su oma aastapalk kogudusest on üle 100 000 krooni aastas (samas kui aastas oleme 119 000 kahjumis, eelmisel aastal u. 170 000).
Ja Mati aastapalk on üle 200 000 (Sotsiaalkeskuselt – siiski kirikusse antavatest annetustest, toetustest).
Teiste kaastöötajate kuupalk on kokku samapalju, kui sinu kuupalk üksinda! Kas pole mitte julmalt destruktiivne – sa ei motiveeri oma lojaalseid kaastöötajaid väärikalt. Tänapäeval alla igasugust arvestust.
Masu ajal on isegi Eesti presidendi palka kärbitud, miks teie seda ei tee? TEILE SEE MEELDIB ja juriidiliselt on ka jällegi JOKK.
Sa oled esimees Sinisaarel lasknud hävineda kiriku ühel talal- esimese lastekodu kirikus koos 15 lapse ja lastekodu juhatajaga ning linna rahadega. Just Inge Ojala töö pärast Peetelit austati, tunti.
(See on muidugi Sotsiaalkeskuse läbikukkumine, aga siiski kiriku-koguduse või Jumala nimel kokku aetud ressurside eest).
Riidu minna Tallinna linnaga, naabritega, Pelgulinna Seltsiga, Pelgulinna majaomanikega, võibolla ametnikegagi ja sinul jääb tõde üle.
1,2 miljonit EEK tekitada kogudusele tarbetut abi - olematu noortekodu projekti eest, mida Sinisaar oma õemehele maksis. Kui majanduskogemus puudub, siis võtame aja maha, mõtleme koos.

Kas sellist kirikut tahtsid need pelgulinlased, kes selle Jumala teenimiseks, endale kooskäimiseks kunagi rajasid?

Nüüd tahad sina Peeteli kirikut teha sotsiaalkirikuks, milleks seda pretsedenti vaja? Uurisin ja kuulasin maad ning sain teada, et silmapaistev, edukalt töötav sotsiaalkirik sõna otseses mõttes on Eestis praegu Päästearmee. Milleks kopeerida juba olemas olevat? Või oleme arengus maha jäänud? Otsime parem modernsemat laadi probleeme ja hakkame neid lahendama.

Isiklikult ütlen sulle koguduse lõhkumisest nii palju, Sa oled teisaldanud (copy-paste) kogu Männiku tee 92 Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse süsteemi ja paigutanud selle Peeteli kirikusse. See on suur ja tunnustust vääriv töö. Iseasi kas seda kogudus ning pelgulinlased täna vajavad.

Võiks öelda, on avanenud võimalus, kuidas ja kui eeskujulikult oskab kogudus sellest välja tulla. Millisena Sina lähed ajalukku? Kas Jumal on sulle saatnud nägemuse? Või toob mitmepalgeline saatan variante kuidas kehtestada ennast? Kas teeme näidismaailma? Kes tahab olla pühapäeva kristlane? Kirik, kes on headuse ja kurjuse alus. Eetika ja moraali valvur.

Kuidas sa nüüd seda proovikivi kristlikult lahendad? Kas vana kombe kohaselt "pole inimest, pole probleemi" meetodil, jätkad töökoha kaotamise hirmutamisega (mina pole rahaliselt sõltuv). Meie koguduse mure ongi, et te Matiga oluliselt sõltute koguduse rahadest. Millal tuleb julgus tunnistada üles see näpuga näitamine teiste inimeste suunas ja pöörata see süüdistav sõrm ka enda tegudele ja oma peale, võtta vastutus oma eksimustes. Siis saabub konstruktiivsuste periood, mida sina ja me kõik ootame, loodame.

4. Sa kleebid kokku kummalisi dokumente, riputad neid välja blogisse, lased Margel kasutada ja kasutad ise seal Peeteli koguduse nime ja samas häbistad ning naeruvääristad koguduse õpetajat ja kogu kirikut

Vastus:

Mis puutub blogisse, siis on see kaks aastat hoolsalt armastusega tehtud blogi koguduse liikmete oma. Kui sind seal naeruvääristatakse, siis on see su enda tegude ja populismi pärast, mida sa oled korda saatnud väljaspool kirikut. See vist pidi kaasas käima maailma kirikut teenides. Miks näiteks Jaan Tammsalu või Urmas Viilma ei satu naeruvääristamise alla avalikult. Soovitus siis ka sul endal edaspidi natuke oma tegemisi jälgida, et sa taaskord naeruvääristavalt blogisse ei satuks või ei peaks kajastama tegusid, sõnu, mis päevavalgust ei kannata. Sinult eeldatakse soliidsust, ausust, õigust, neutraalsust, õpetajalikkust.

5. Sa ütlesid peale koosolekut konsistooriumi esindajaga, et paljud asjad said selgemaks ja avaldasid lootust, et ma viha ei pea, mida ma ka ei teinud, aga ise jätkad õõnestamist.

Vastus;
Ma pidasin silmas, nüüd kõik algab, sest sa ise oled takistanud koguduse arengut tõrjudes tegusaid inimesi. Ei tee ise ega lase teistel teha, jätkuv süsteemne viga sul. Väga paljud inimesed tahavad kirikut kaasaegsemaks, lõpetada linna ja naabritega tüli, millal pelgulinlased saaksid oma kiriku omale tagasi. Ma ei tea, mida sina tõlgendasid.

6. Ja lõpeta ka meie šantažeerimine ajakirjanduse, kirikuvalitsuse ja välispartneritega

Vastus:
Sina hoopis lõpeta oma populism, provokatiivsed kirjad, üleskutsed mulle ja minu vastu. Lõpetage koos lastega mööda maailma ringi käimine öeldes, et riik teie sotsiaalkeskuse lastetööd ei toeta. Ju on riigil omad põhjused, mida te ei näe või ei taha tunnistada. Eesti riigi häbistamine välismaal sulle eriti head kuulsust küll ei too.

7. Kasvõi ainuüksi selle pärast pean ma Sind hoiatama, et kui Sa ei lõpeta oma lammutavat tegevust, siis lasen ma Sind välja arvata igalt positsioonilt, mida Sa kuritarvitad.

Vastus:
oma välja arvamistega positsioonidelt sa kogudust ise lammutadki! Kus on siin õpetatud seda, et probleemide lahendamisel tuleb lõhkuda-lammutada? Probleemid tuleb lahti rääkida ilma emotsioonideta, kõik koos jõudes üksmeelsele tulemusele.

Kuidas on võimalik, et inimene, kelle üle 30 inimese valis juhatuse liikmeks, siis mis nüüd järsku üleöö juhtus, et kõik on vastupidiseks muutunud?

Sinust on raske aru saada, millal sa räägid minuga kui õpetaja, millal poliitikuna, millal sõbrana või mehena, lihtsalt kodanikuna. Samamoodi on esimehega, kord on ta koguduse esimees, kord sotsiaalkeskuse esimees, siis kristlane, siis muidu vend, kes kallistab ning viimasel ajal kipub ka musutama jne. Raske on aru saada, kellena mis olukorras te esinete, mis staatus teil on.

Määratlege ennast ära! Ka nelja silma all rääkides ei saa ma teist kunagi aru, kes te just sel hetkel olete.

Mida ma olen tahtnud, on

koguduse majandusasjad olgu läbipaistvad,
kiriku nimel saadud rahade kasutamine oleks läbinähtav, ei midagi keerulisemat.
Koguduse ja Sotsiaalkeskuse vahelised suhted peavad saama lepingulisteks. Seda soovitas ka kantsler Viilma. Kindlasti maandaks see pingeid.
Koguduse juhatuse koosolekut võiks juhtida neutraalne inimene kogudusest, näiteks Kersti Kask oleks üks variantidest, kui teistel pole oma kandidaate.

Pööran tähelepanu – üle vaadata eelmised protokollid, mis on tehtud, mis tegemata, siis alles edasi minna uue juurde.

Kuna meie kogudus on ühiskonda teeniv, siis on minu eesmärk avalikult suhelda, et näidata, kuidas me probleeme lahendame. Me mõlemad ju suudame seda. Ma tean hästi, millest on vaja vaikida, mida katuselt karjuda.

Avalikult kirjutan ka seepärast, et sa ei saaks hiljem põhjuseid juurde mõelda nagu ma suhtleksin kolmandate osapooltega või kleebiksin, moonutaksin andmeid. Välistame kuulujutud, paneme täpselt kirja, juhuks kui sina või mina kipume detaile unustama.

Õnnistusi,

Algis Ventsas

Kantsler Viilma vahemehena

2010-09-19T18:42:00.000+03:00

Peeteli kiriku majanduslikust ja korralduslikust aspektist

Kantsleri visiit on tingitud Algis Ventsase pöördumistest kirikuvalitsuse ja praosti poole. Algis Ventsas soovib arutleda koguduse jätkusuutlikkuse ja huvide konflikti teemadel ning saada olukorrale kantsleri hinnangut.
Avo Üprus:

rahavood on langustendentsis. Koguduse funktsioone saab teostada peaasjalikult välisannetustele tuginedes. Enamasti on annetused sihtotstarbelised: tööks riskilaste ja - peredega. Omakorda nende tegevuste seotus kirikuhoonega tagab ekspluatatsioonikulude katmise.

Mati Sinisaar:

meie eksisteerimine on ime. Eelarvet tehes ei ole me kunagi kindlad oma sissetulekuallikates. Eelnevatel aastatel on olnud ka raskemaid olukordi. Riskilastega tehtavaks tööks on kogudus (koos kolme organisatsiooniga) asutanud MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse. Tänu MTÜ-le ei ole kogudus pidanud palkama sekretäri ega majahoidjat. Meil on alati leib laual olnud, kuigi raha on tavaliselt ees 2-3ks kuuks. Praegu püsivaid koostöö- ega teenuse osutamise lepinguid ei ole. Kaks MTÜ-d Norras ja üks MTÜ Saksamaal on loodud meie tegevuse toetamiseks. Kogutakse regulaarselt annetusi ja saadakse aruanded tehtud töö kohta. Annetajad on alati teretulnud külalised, kes käivad koos töötegijatega ka meie sihtrühma elupaikades. Tööst tänavalastega on vähehaaval välja kasvanud ka töö riskiperedega. Koguduse liikmeannetajaid on umbes 60.

Algis Ventsas:

”Annetajad näevad kogudust ja Sotsiaalkeskust ühe tervikuna, tegelikult on tegemist kahe organisatsiooniga, nemad annetavad Peeteli kirikule. Annetuste vastuvõtja ongi valdavalt üks inimene, Mati Sinisaar, kes oma suva järgi otsustab, kuhu annetus kanda.”

Urmas Viilma:

”Kes on teil esimees Sotsiaalkeskuses ja kes on teil esimees koguduses?

Mati Sinisaar

(peale pikka vaikust): Mina

Algis Ventsas: Tükk aega sai promotud, kuniks õpetaja Üprus nentis, et ka konsistoorium on hakanud arengukava tegema. Seega on arengukava nüüd töös.

Urmas Viilma: Mingil määral me suhtume sallivalt MTÜ ja kiriku ühtsesse juhtimisse, sest siis on MTÜ koguduse kontrolli all.. Konsistoorium ei käsitle olukorda huvide konfliktina. Koguduse ja MTÜ vahel sõlmitakse leping, kuidas ja milliseid ruume kasutatakse. Kui juhatuse esimees on MTÜ juhatuses, siis on ta kiriku kontrolli all. Samuti vaimulik, kelle tagasikutsumiseks ja karistamiseks on kirikuvalitsusel kõik hoovad olemas. Antud juhul selleks põhjust ei ole.

Algis Ventsas:
teised valdkonnad kannatavad, neil ei ole arenemisvõimalust.
Eve Padar, Ele Millistfer ja Merle Allikvee: ei ole selle väitega nõus. Kõigil on tegutsemis- ja arenemisvõimalused. Vajadusel on sotsiaalkeskus toetanud koguduse tegevusi. Rääkimata sellest, et tasutakse enamus hoone ekspluatatsioonikuludest.
Urmas Viilma:
kas koguduses on praegu alternatiivkandidaate juhatuse esimehe ametikohale? Sellise komplitseeritud struktuuri juhtimine ei ole kerge. Sageli tahetakse teha muudatus, kuid see muudatus ei pruugi alati kõige parem olla.
Avo Üprus:
Kirikuseadustiku kohaselt esitab koguduse õpetaja esimehe kandidaadi. Tema hinnangul on ta praeguse esimehega rahul ja vaatamata pikaajalisele lähedusele ta Algise kandidatuuri sellele kohale mitte kunagi ei esita.
Urmas Viilma:
EELK seadustik on õpetajakeskne, sellel on omad plussid ja miinused. Aga praegu on õpetaja oma seisukoha välja öelnud ja seetõttu peab otsima pigem koostööd.
Algis Ventsas:
ka kümnise maksmine sotsiaalkeskuse poolt iga annetuse pealt parandaks koguduse olukorda. Seda võiks kasutada diakooniatööks (vanurid, suurpered).
Avo Üprus ja Mati Sinisaar:
ei näe sellise süsteemi kasumlikkust. Ehmatame olemasolevad sponsorid ära.
Algis Ventsas:
kas teistes kirikutes on esinenud sarnaseid probleeme?
Urmas Viilma:
Teie probleem on kõige tõsisem, kuid igasuguseid juhtumeid on ette tulnud. Mäletan Ingeri kirikust sellist juhtumit, mil piiskop ütles, et on otsustatud igast välistoetusest 10% jätta kiriku keskkassasse. See ei olnud hea toon. Ühes teises kirikus
jällegi diakon MTÜ all, mille tulemusena kogudus jäi oma varast ilma. Mis puudutab Algis Ventsast, siis näib, et tal on tahet olla rohkem rakendatud. Võimalusel võiks Algisele anda rohkem volitusi.
Urmas Viilma:

kas koguduse töö kannatab lastetöö pärast? Juhatuse liige Ventsas on tõstatanud küsimuse, kas ühed ja samad inimesed võivad juhtida kirikut ja MTÜ-d.

Avo Üprus:

praktikas on see end õigustanud ning on ka kooskõlas kirikuseadustiku ning teiste õigusaktidega. Tegemist ei ole avaliku teenistusega ega äriettevõttega.

Eve Padar:

sihtannetused on jõudnud õigetesse kohtadesse ning sihipäraselt kasutatud.

Algis Ventsas:

MTÜ on tore ja hea, . Kuna ma ise koos Kalev Kello ja õp. Üpruse õnnistusel neid lapsi käisin Koplist toomas, neid toitmas (Matit ei olnud veel koguduseski) st olen ise loomise juures olnud, kõige raskema juures. See on üks etapp, mis on üle antud hoidmiseks, selleks Sotsiaalkeskus sai tehtudki, st et nad hoiaksid seda.

Hetkel räägin ma sellest, et kogudus peab olema esimene, kes märkab ühiskonnas uusi probleeme. Tookord oli kõige valusam teema laste probleem, nüüd peame me edasi liikuma, mitte muutuma mugavaks, laisaks. Sotsiaalkeskus ja selle loomine on olnud üks etapp minu elust. Nüüd tuleb teistel seda hoida. Seepärast ma ei lõhugi seda."

Koguduses on aga grupp inimesi, kes leiavad, et kirik ja sotsiaalkeskus ei ole võrdsed. On rendipind (garaaz), mida võiks kasutada, kuid seda ei lasta teha. Kogudust ja sotsiaalkeskust peavad juhtima erinevad inimesed. Siis oleksid kõik võrdväärsed.

Mati Sinisaar:

juurdeehitis (mitte garaazh) on kasutusel koguduse ja sotsiaalkeskuse humanitaarabi hoidmisel ja toimib vahelaona. Seda kasutatakse pakkide tegemiseks (mida jagatakse Koplis regulaarselt 3x kuus). Ka saadetakse laost edasi abi teistele kogudustele ja heategevatele organisatsioonidele. Läinud aastal edastati abi ca 3 000 000 krooni väärtuses. Ka õpetaja hinnangul ei ole mõtet seda ruumi plekitöökojaks teha ega sinna võõraid rentnikke võtta. See viiks täiendavate ja suuremate kulutusteni oma vajadusteks ruumide üürimise ja valvamise tõttu.

Urmas Viilma:

Kas teil on arengukava peale mõeldud?

Urmas Viilma: Ma näen, et ta teeb südamest head. Kas te aseesimehe kohale ei ole mõelnud?”

Avo Üprus:

Algis on alustanud ja lõpule viinud mitmeid häid asju. Kirikusaali valgustus, põranda lihvimine, algatas eeskoja remondi jne. On tellinud ka kirikukellade kontseptsiooni. Selliste projektide tegemine on end õigustanud.

Urmas Viilma:

Teie kogudus on kui ema, kes on sünnitanud Sotsiaalkeskuse ning nüüd ise vaeserolli jäänud.

Avo Üprus - vastus

2010-09-19T18:34:00.000+03:00

Tere!

Mul on väga kurb kogeda, kuidas Sinu tahe midagi saavutada on muutunud destruktiivseks ja juhatuse tööd takistavaks. Pole kerge unustada ilusaid aegu, mil Sa olid oodatud külaline minu kodus. Lasnamäel ja Männikul võtsime Sind nagu pere liiget. Sa oled söönud minu lauas ja käinud minu saunas. Sinu järjekordsed vastuolud seadustega olid probleemideks ka mulle ning ma seisin Sinu eest viimseni: nüüd ütled Sa mulle solvanguid ka vangidest ja hüljatutest hoolivuse eest ja paned kahtluse alla minu siiruse. Sinu isiklikud rünnakud juhatuse esimehe vastu on arenenud rünnakuteks minu vastu. Seda võiks ju taluda nagu proovikivi või katsumust kristlikule armastusele ja eks seda ole ju tehtud ka. Aga ma ei saa lubada Sul jätkata koguduse lõhkumist ja juhatuse hirmutamist ja õõnestamist.

Ma ütlesin Sulle viimasel juhatuse koosolekul, et ma ei ole läinud õõnestajate lõksu siis, kui mulle on räägitud Sinust halba. Eks Sa tea seda ju isegi. Ma ei ole võtnud tõsiselt jutte Sinu jätkuvatest sidemetest küll allmaailma küll KaPo-ga, ma ei ole uskunud, et Sa oled mind ainult ära kasutanud, ma olen vaadanud rõõmuga Su pere kasvamist ning tahtnud neile parimat eestpalvetes ja tegudes. Nüüd oled Sa unustanud kõik ja räägid mulle mälu moonutamisest. See on üsna hale. Näib, et olen petta saanud. Sa ütlesid peale koosolekut konsistooriumi esindajaga, et paljud asjad said selgemaks ja avaldasid lootust, et ma viha ei pea, mida ma ka ei teinud, aga ise jätkad õõnestamist. Sa kleebid kokku kummalisi dokumente, riputad neid välja blogisse, lased Margel kasutada ja kasutad ise seal Peeteli koguduse nime ja samas häbistad ning naeruvääristad koguduse õpetajat ja kogu kirikut. Võta see blogi maha. Ja lõpeta ka meie shantazeerimine ajakirjanduse, kirikuvalitsuse ja välispartneritega. Loomulikult võib viieteistaastasest praktikast leida nii paremaid kui viletsamaid juhtimisotsuseid, aga igale normaalsele inimesele peaks olema selge, et on taotletud üldist hüve ehk jumala au ja inimeste hüvangut. Kuigi bulvariajakirjandus võib leida naudinguid nii Sinu kui minu elust, ei ehita sellega kogudust. Minust on nii palju kirjutatud, et mind isiklikult on raske ajalehega tappa, meie kogudust ja peresid puudutavad nõmedad kommentaarid aga palju enam.

Sa võtad endale õiguse öelda, et ma ei ole sulle mingi õpetaja, et ma peaksin ametist lahkuma, et ma ei teeni oma palka välja ning unustad, et ma olen aastaid ka palgata kirikut ja kogudust teeninud, minule antut teiega jaganud ning pole sellest numbrit teinud. Sa unustad, et ma olen Su pihti vastu võtnud ja Sind laulatanud ning su lapsi ristinud, aga kujutled ja mäletad asju, mida pole iial näinud. Kirik on Sind oma rüppe võtnud, on sind toitnud ja riietanud ja kasvatanud, ära lõhu seda. Kirik on ka mind võtnud vastu, andestanud ja kinnitanud, õpetanud ja juhatanud ja mul ei tule pähegi seda alahinnata. Kasvõi ainuüksi selle pärast pean ma Sind hoiatama, et kui Sa ei lõpeta oma lammutavat tegevust, siis lasen ma Sind välja arvata igalt positsioonilt, mida Sa kuritarvitad.

Seda kirja Sa vist blogisse ei riputa? Või kuidas?

Avo Üprus

EELK Tallinna Peeteli koguduse õpetaja 17.04.2010.

2010-09-19T17:13:00.000+03:00

Õiend järelevalve teostamisest sotsiaalteenuse osutamise kvaliteedi üle MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses

I. Sissejuhatav osa

Järelevalve sotsiaalteenuse kvaliteedi (edaspidi Teenus) osutamise üle MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses (Preesi 5/7, 10320 Tallinn, registrikood 80118750) (edaspidi Keskus) on läbi viidud Sotsiaalhoolekande seaduse § 7 lg 2 ja § 38 ning Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 punkti 16 alusel. Järelevalvet teostasid 07.05.2010.a. Harju maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna sotsiaal- ja tervishoiutalituse juhataja (Kaja Rattas) ning Harju maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiutalituse peaspetsilist (Tiiu Pärnmäe).

Järelevalve läbiviimise eesmärgiks oli kontrollida Sotsiaalhoolekande seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmist kohapeal, saada järelevalve teostamiseks vajalikku teavet, tutvuda dokumentide originaalidega ja saada neist ärakirju, teha vajadusel teenuse osutajale ettepanekuid ja ettekirjutusi. Samuti tutvumine laste elukeskkonnaga; laste tervise kaitse ja muude põhiõiguste tagamise kontrollimine.

Järelevalve juures viibis ja selgitusi andis Keskuse direktor, Mati Sinisaar.

II. Teenuse osutamise kirjeldus ja analüüs
Finantseerimine ja koostöö
Keskus on eraõiguslik hoolekandeasutus, kus põhikirja alusel osutatakse:
päevakeskuse-, turvakodu-, ja lastekodu teenust; samuti on keskuses tugikorterid ning arenduskeskus.

Keskuse eelarve kujuneb põhiliselt regulaarselt laekuvates toetustest ja annetustest.

Toetajateks on enamasti ettevõtjad ja eraisikud nii välisriikidest kui ka Eestist. Samuti on Keskuse tööd toetanud Põhja-Tallinna Valitsus, kuna suurem enamus Keskuse teenuse kasutajaid on Põhja-Tallinna elanikud. Eelarvest ligi poole moodustab palgafond.

Keskuse põhikirjaga on sätestatud, et oma tegevustes juhindub Keskus Eesti Vabariigi põhiseadusest, sotsiaalhoolekandeseadusest, koolieelsete lasteasutuste seadusest ja teistest Eesti Vabariigi seadustest ja õigusaktidest ning Tallinna õigusaktidest.

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet (edaspidi Amet) ostis Keskuselt lastekoduteenust aastatel 2001 - 2004. Ameti kinnitusel ei ole regulaarset laabuvat koostööd Keskusega olnud ning teenust osteti omal ajal kuna, teatud lapsed olid kinnistunud päevakeskuse tegevusse ning keeldusid Tallinna Lastekodusse tulemisest, kuigi selleks olid võimalused olemas.

Ka vastavalt Lastekaitse seadusele § 7 toimub ühiskondlik lastekaitse koostöös sotsiaaltalitusega, lastekaitse seaduse ja sotsiaaltalituse põhimääruse sätteid arvestavalt. Ameti kinnitusel on aga Keskus tegutsenud omavoliliselt ning Keskuse eesmärgid ei ühti Ameti vajadustega.

Asenduskodu- ja päevakeskuse teenus

Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2007a korralduse nr 161-k “sotsiaalteenuste nõuete kinnitamine” viitab asenduskoduteenuse nõuete juures sotsiaalhoolekande seadusele ning selle alusel välja antud sotsiaalministri määrustele.

Lastekodu (asenduskodu) teenust osutatakse turvalise elu- ja õpikeskkonna kujundamiseks lastele ja noortele, kelle kodune olukord ei toeta toimetulekut ja hariduse omandamist.

Kuigi Keskuse juhataja nimetas oma põhiliseks tegevuseks asenduskodu teenust (lastekodu), ei ole Keskusele väljastatud vastavalt kehtivale korrale tegevusluba asenduskoduteenuse osutamiseks.

Keskuses elamine toimub lapsevanemate ja kohaliku omavalitsuse nõusolekul. Järelevalve teostamise ajal osutati (asenduskodu)teenust kokku 12-le lapsele.

Lisaks ülaltoodule suunab lapsi Keskusesse, kui sotsiaalprogrammi, ka alaealiste komisjon. Sotsiaalprogramm Keskuses vastab vaid osaliselt Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2007a korralduses nr 161-k kinnitatud sotsiaalprogrammi sisu kirjeldusele, kuid mitte teistele nimetatud alapeatüki kriteeriumitele (n teenuse maht, protseduurid teenusele saamiseks jm).

Oluliseks tuleb pidada asjaolu, et Keskuse põhikirjas ei ole kinnitatud tegevusalana sotsiaalprogrammi, seega on selle teenuse osutamine vastuoluline.

Alates 01.01.2008 .a kehtib nõue, et asenduskoduteenusel viibiva lapse osas peab olema lapsele koostatud juhtumiplaan (juhtumiplaani vorm kinnitati 6. mail 2008).

Arvestades asjaolu, et osa Keskuses elavaid lapsi viibivad teenusel enne juhtumiplaani nõuet, siis peaks nende laste osas olema vähemalt arenguplaanid.

Selgus, et Keskuses elavatele lastele ei ole koostatud juhtumiplaani ega arenguplaani ei iseseisvalt ega koostöös kohaliku omavalitsusega.

Ülaltoodut arvesse võttes jääb selgusetuks, kuidas on ilma arenguplaanita võimalik
kirjeldada/hinnata lapse igapäevaelu rutiine ja nende muutumist, sündmuseid ja lapse arengus olulisi muutuseid. Juhtumiplaan pole mitte ainult dokumenteerimise vahendiks, vaid eelkõige töövahendiks, kuna selle koostamine ja üle vaatamine vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele § 15 4 lg 4, eeldab Keskuse ja eestkosteasutuse regulaarseid kohtumisi laste heaolu hindamiseks.

Nimetatud kohustusest ei ole kinni peetud. Laste juhtumite mittedokumenteerimine tekitab olukorra, kus järelduste tegemine on väga erinev ja sõltub sellest, kes on lapse tugikasvataja.

Keskuse direktori hinnangul on neil piisav koostöö kõigi teenusel viibivate laste elukohajärgsete omavalitsustega. Vajadusepõhiselt lahendatakse tekkinud küsimused ja probleemid, toimuvad arutelud, sageli telefoni teel.

Laste toimikute ning muude dokumentide hoiustamiseks on Keskusel olemas lukustatavad raudkapid. Teenuselt lahkumisel ei anta lapse dokumente üle elukohajärgsele omavalitsusele, Keskusele jääb originaal toimikust, mida hoitakse eraldi lukustatud arhiiviruumis. Ligipääs dokumentidele on Keskuse direktoril, juhatajal ja sotsiaaltöötajal.

Pöörame tähelepanu asjaolule, et isikuandmete töötlemisel tuleb Keskusel lähtuda Andmekogude seadusest ja Isikuandmete kaitse seadusest. Näiteks sätestab sotsiaalministri 09.01.2001 määrus nr 4 “ Laste hoolekande asutuse tervisekaitsenõuded” § 20 (1), et lapse vastu võtmisel hoolekandeasutusse peab kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja esitama hoolekandeasutuse juhatajale perearsti väljastatud tõendi. Viimane muudab laste toimikud delikaatsete andmetega dokumentideks, mispuhul peab Keskus registreerima delikaatsete isikuandmete töötlemise Andmekaitse Inspektsioonis. Delikaatsete andmete pikem loetelu on
sätestatud Isikuandmete kaitse seaduses § 4.

Järelevalve käigus selgus, et Keskus ei ole teinud vastavat registreeringut Andmekaitse Inspektsioonis.

Keskusel on mitu püsivat koostööpartnerit välisriikide näol ning seetõttu on Keskusel võimalik korraldada igal aastal lastele reise välismaale- suvelaagritesse. Nendel puhkudel on kohalike omavalitsuste poolt lastega reisima volitatud Keskuse direktorit, teisi keskuse töötajaid ja vastuvõtva pere liikmeid, samuti on olemas lapsevanemate sellekohased kirjalikud nõusolekud. Aegajalt kaasatakse reisidele ka lapsevanemaid.

Päevakeskuse teenusesse kuuluvad laste järelaitamistunnid, eesti keele õpe, vaba aja sisustamine, söök, hügieeniprotseduurid ja peresuhete tervendamine. Päevakeskuse lastele osutatakse ka materiaalset abi bussipiletite, ravimite, riiete ja jalanõude soetamisega. Lapsed osalevad erinevates laagrites keskuse kulul.

Päevakeskuse teenust osutatakse (st toitlustus, iseenda ja oma riiete pesemise võimalus) vajadusel ka (asenduskodu)teenusel viibivate ja päevakeskust külastavate laste emadele olenemata nende elukohast, tervislikust seisundist või muudest tunnustest.

Turvakodu teenust osutatakse vajaduspõhiselt perevägivalla või vanemate haiguse puhul.

Tugikorterite all mõistab keskus toetatud elamise teenust vanemliku hoolitsuseta noortele, kes on osalenud keskuse programmides. Iseseisvasse ellu siirdumise järel jätkub noorte sotsiaalnõustamine ja materiaalne ja emotsionaalne toetamine.

Arendustegevuse all mõistab Keskus tugiperede otsimist ja leidmist, laste ja nende perede toetamist nende elukeskkonnas, väljasõite, matku ja seikluskasvatust, laagreid kodu- ja välismaal, keeleõppes ja sotsiaalsete oskuste omandamise programmides osalemist.

Elamistingimused

Teenust osutatakse kiriku ruumides: päevakeskuse ruumid ning pooled laste elamisruumid asuvad keldrikorrusel, mis on vastuolus sotsiaalministri 20. juuli 2007. a määrusega nr 59 “Tervisekaitsenõuded asenduskoduteenusele” § 2 (3), mille kohaselt ei tohi vastavad ruumid asuda keldri- ega soklikorrusel.

Lisaks üldkasutatavatele ruumidele on olemas laste magamistoad (kolme-, kuni neljakohalised), mis on vastuolus ülalmainitud sotsiaalministri määrusega § 4 lõige 3 (“Ühes magamistoas ei tohi elada üle kahe lapse”). Samasisuline säte sisaldub sotsiaalministri 9.01.2001 määruses nr 4 “Laste hoolekande asutuse tervisekaitsenõuded” § 7 lõikes 8, mille kohaselt ei tohi koolikohustuslikku ikka jõudnud lapsi olla ühes toas rohkem kui 2.

Keskuse ruumid olid puhtad, kuid üsna jahedad; sisustus oli lastele eakohane, kuid üldmulje oli nukker ja tekitas sünge meeleolu - maja vajaks remonti. Keldrikorrusel,
oli õhk pisut sumbunud.

Hoones on soe ja külm vesi, kanalisatsioon, tehisvalgustus ja loomulik valgustus.

Pesemisvõimalused on olemas, samuti tualettruumid eraldi poiste, tüdrukute ning personali jaoks. Olemas on ühendusvõimalused side- ja arvutivõrgu süsteemiga.

Vaba aja veetmiseks on lastel võimalus nii väljaspool Keskust huviringides kui ka Keskuse eluruumides (n arvutituba). Ohtlikud esemed (n käärid) asusid laste tubades kujutades seeläbi riski turvalisusele.

Vastavalt sotsiaalministri 9.01.2001 määrusele nr 4 “Laste hoolekande asutuse tervisekaitsenõuded” § 4 lõikele 2 ja 4 vastutab nii hoolekandeasutuse juhataja kui ka kohalik omavalitsus, kelle hallataval maa-alal asub hoolekandeasutus, hoolekandeasutusele esitatud tervisekaitsenõuete täitmise eest. Viimane kontrollkäik Põhja-Eesti Päästekeskuse Tuleohutusbüroo poolt on Keskuses läbi viidud 08.12.2009a - Keskusele on tehtud 3 ettekirjutust. Veterinaar- ja Toiduamet on viimati kontrollinud Keskust 30.12.2009a ning kontrollkäigu tulemusena teinud 4 ettekirjutust.

Vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2007a korraldusele nr 161-k “sotsiaalteenuste nõuete kinnitamine” punktile1 “üldnõuded sotsiaalteenuse osutajale” peab sotsiaalteenuse osutamiseks kasutatavad ruumid vastama hoolekande- ja tervishoiuasutustele kehtestatud erinevatele nõuetele.

Ruumide sobivust teenuseks hindame keskmiseks, kuna eluruumid ei jätnud kodust muljet ning esines puudusi teenusel viibivate laste arengut toetavas, vajadusi arvestavas ning eakohases arengukeskkonnas.

Personal

Keskuses on 7 põhikohaga kasvatusala töötajat, üks lastekodu juhataja, kes tegutseb samuti kui kasvatusala töötaja, direktor ning lisaks abipersonal.

Laste kasvatustööga tegelevast personalist on kolmel kasvatajal kõrgharidus (neist ühel pedagoogiline), kahel kasvatajal keskharidus + läbitud abikasvataja koolitus, ühel töötajal keskharidus + läbitud nooremkasvataja koolitus, üks kasvataja on keskharidusega ja kahel töötajal on pedagoogiline või sotsiaaltööalane kõrgharidus omandamisel. Lisaks on hetkel lapsehoolduspuhkusel kolm töötajat, kellel kõigil on sotsiaaltööalane kõrgharidus.

Kõikide kasvatusala töötajate tervisetõendid nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta olid aegunud.

Koolikohustus ja Tervishoid

Teenusel viibimise peamine nõue on, et lapsed täidavad koolikohustust. Hariduse omandamine jätkub reeglina lapse nn päritolukoolis, hetkel on Keskuse kaks last vormistatud ka koduõppele (st õppetöö toimub Keskuses). Kooli- ja tagasisõiduks kasutatakse ühistransporti. Lisaks käib lapsi regulaarselt abistamas ning õppetööalaselt juhendamas vabatahtlik eripedagoogika tudeng.

Lapsed saavad psühholoogilist abi koolipsühholoogidelt ja nõustamist kooli sotsiaaltöötajalt. Keskuses eraldi psühholoogi ei ole.

Perearsti vastuvõtul käivad lapsed koos Keskuse personaliga, vajadusel korraldatakse arstiabi osutamine raviasutuses. Lapse saabudes Keskusesse toimub esmane läbivaatus ja esmaabi andmine Keskuse personali poolt, meditsiiniõde Keskuse personali hulka ei kuulu.

Arvesse võttes Keskuses elavate laste ning päevakeskuse külastajate eripära hindame nakkushaiguste ohtu suureks ning nakatumiste ära hoidmisele on vaja suuremat rõhku panna (nt mitte hoida kääre laste tubades).

Toitlustamine – Keskusel on oma korrektselt tunnustatud köök ning kogu toit
valmistatakse kohapeal koka poolt. Toitu valmistatakse nii Keskuse püsielanikele kui ka päevakeskuse külastajatele. Kuna arvestuslikult on teada keskmine päevakeskuse külastatavus, siis valmistatakse toitu iga päev u 35 inimese tarvis, mis katab piisavalt kõikide teenuse kasutajate vajaduse.

Muude põhiõiguste tagamine

Suhtlemist lapsevanematega (n külastused) ja lähemate perekonnaliikmetega võimaldatakse Keskuse poolt alati, prioriteet on säilitada usalduslikud suhted kõikide osapoolte vahel. Keskuse töö suund on (võimalusel) ka lapsevanema toetamine.

Helistamiseks kasutatakse telefoni personali ruumis.

Religioossete vaadete kujundamine ning järgimine on vabatahtlik. Samuti on Keskuses viibimine lastele vabatahtlik ning lapsed ei pea teenuselt lahkuma salaja (nt aknast põgenema), kuna tegemist ei ole kinnise asutusega.

Tekkinud probleemidest räägitakse nn perenõupidamistel suuliselt ning Keskuse direktori kinnitusel ei ole kartust, et lapsed oma otsekohesuse ja julguse juures jätaksid mõne kaebuse esitamata. Siiski selgus, et kaebuste esitamise korda Keskuses kinnitatud pole ning samuti ei ole kasvandikke otseselt teavitatud kaebuste esitamise võimalusest õiguskaitse- ja järelevalveasutustele.

Ka ei olnud Keskuse kodukorda (sotsiaalministri 09.01.2001 määrus nr 4 “Laste hoolekande asutuse tervisekaitsenõuded” § 16 lg 1) tutvumiseks avalikult väljas.

Keskuse igal lapsel on oma tugikasvataja. Lisaks on lastel võimalik pöörduda oma murega nii Keskuse sotsiaaltöötaja, kui direktori jutule.

Keskuse juhataja kinnitusel maksab Keskus lastele ka taskuraha - 200 krooni kuus.

Leiame, et seda tehes on käitutud laste huve arvestavalt, kuna taskuraha puudumine võib kaasa tuua lapse väärikuse alandamise.

Vägivalla esinemist Keskuses probleemina välja ei toodud, kuid mõningaid probleeme tunnistati seoses vargustega. Karistusmeetmetena kasutatakse Keskuses arvutikeeldu, taskuraha vähendamist, kinokeeldu jm - st hüvedest ilmajätmist. Eraldi korda laste taskuraha maksmise kohta kinnitatud ei ole.

Keskuse tegevust reguleeriv dokumentatsioon
Keskuse põhikirja mõned punktid on aegunud ja/või ei ole kooskõlas kehtiva seadusandlusega (p 2.1- Keskuse struktuuriüksus on lastekodu; p. 3.1.1 ja 3.1.2 – Keskuse ülalpidamise allikateks on lastetoetused, abirahad, alimendid).

III. Kokkuvõte
Tuginedes järelevalve tulemustele tõdeme, et vaatamata Keskuse põhikirjas sätestatule, ei täideta paljusid kehtivates riiklikes õigusaktides või Tallinna õigusaktides kehtestatud nõudeid.

Vestlusest juhatajaga selgub, et nende hinnangul on Keskuse poolt lastele osutatavad teenused igati vajalikud ning Keskus näeb ammu vajadust noortekodu järele. Paraku on selle rajamine takerdunud mitme viimase aasta jooksul erinevate küsimuste taha, mille lahendamiseks Keskus on enda kinnitusel teinud kõik võimaliku. Keskuse direktor möönab, et uue hoone ehitamise ootuses on jäänud tegemata nii mõnedki vajalikud investeeringud praeguse Keskuse juures.

Selgitame, et Maavanem teostas järelevalvet Keskuse sisulise tegevuse üle, kuid ei anna käesolevaga hinnangut tegevuse laienemise osas. Selles suhtes tuleb selgusele jõuda eelkõige läbirääkimistes linnaga, kellega koostöö on nii Keskusele kui ka lastele oluline.
Keskus tegi Harju maavalitsusega järelevalve läbi viimisel igakülgset koostööd.

Märkused ja ettekirjutused

Märkused:
1. korrigeerida põhimäärust käesolevas aktis välja toodud punktide osas;

2. paigutada Keskuses stendile vaiete ja/või kaebuste esitamise võimalusi tutvustav informatsioon koos vajalike kontaktandmetega;

3. laste ohutuse tagamiseks paigaldada vastavuses tervisekaitsenõuetega ohtlikud esemed laste eluruumidest väljapoole turvalisse kohta;

4. registreerida Andmekaitse Inspektsioonis delikaatsete isikuandmete töötlemine või määrata isikuandmete kaitse eest vastutav isik vastavuses isikuandmete kaitse seadusega;

5. kehtestada kord taskuraha määramise suuruse ja sageduse kohta.

Täitmise tähtaeg : esimesel võimalusel

Ettekirjutused:
1. osutades sisuliselt asenduskoduteenust peab Keskus viima teenuse osutamine vastavusse sotsiaalhoolekande seaduses sätestatule (tegevusluba) ning lapse vastuvõtmisel asenduskoduteenusele nõuda omavalitsuselt juhtumiplaani olemasolu;

2. viia kasvandike elamistingimused ühte tuppa paigutatud laste arvu osas ning
laste eluruumide asukoha osas vastavusse tervisekaitsenõuetele;
3. pidada kinni sotsiaalministri 9.01.2001 määruses nr 4 seatud kohustusest
hoolekandeasutuse töötaja tervisekontrolli läbimise osas.

Täitmise tähtaeg : koheselt

Kirjalik seisukoht käesolevas aktis tehtud ettepanekute suhtes ning aruanne ettekirjutuste täitmise kohta esitada Harju Maavanemale 05.07.2010.

Akt on koostatud 6 lehel kahes originaaleksemplaris, millest üks edastatakse MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskusele ning teine jääb Harju Maavalitsusele.

Käesolevat akti või selle osa võib vaidlustada vastavalt haldusmenetluse seaduses
sätestatud tingimustele.

Õiendi ja ettekirjutuse koostas Olen õiendi ja ettekirjutuste sisust teadlik ning saanud sellest ühe
eksemplari oma valdusse

Kaja Rattas

Harju Maavalitsus allkiri
Haridus- ja sotsiaalosakonna
Sotsiaal- ja tervishoiutalituse
juhataja

Pelgulinlaste märgukiri EELK peapiiskopile

2010-09-19T13:02:00.000+03:00

Lugupeetud peapiiskop hr. A.Põder,

Pöördume Teie poole seoses murega Tallinnas Peeteli kirikus toimuva pärast.

Nimelt on viimastel aastatel (pärast A.Üpruse määramist Peeteli koguduse õpetajaks) kirikus toimuv tõrjunud ümbruskonna elanikud sellest pühakojast täielikult eemale.

Seda peamiselt seetõttu, et kirikukoguduse põhiülesanded, nagu hingerahu jagamine, suhtlemine koguduse liikmete ja lähielanikega, liikmeskonna suurendamine, kiriku ennistamine jms. on jäetud täiesti tahaplaanile.

Seevastu toimub hr. Üpruse ja koguduse juhatuse esimehe hr. M.Sinisaare poolt ambitsioonikas ja forsseeritud hoolekande- ja äritegevuse eelisarendamine.

Meie tõekspidamiste kohaselt on hädasolijate abistamine iseenesest igati loomulik ja positiivne tegevus, kuid seda vaid juhul, kui see tuleneb siirast ja omakasupüüdmatust missioonitundest.

Peeteli kirikus see kahjuks nii ei ole. Risti-vastupidi – heategevuse sildi all toimuvad üsnagi kahtlustäratavad ja hämarad äritehingud.

Lapsed, kellest osa on kodudest lausa ära meelitatud ning kiriku keldrisse jt. ruumidesse majutatud, on sellele vaid kattevarjuks ja maskeeringuks. Võime seda väita ja kinnitada, olles olnud tunnistajateks sagedastele humanitaarabina laekunud kauba ümberlaadimistele ja sellega kaasnenud ekstsessidele.

On kuulda olnud versioone, et koos Peeteli kirikust vanglatesse suunatud humanitaarabiga siseneb kinnipidamisasutustesse ka üht-teist keelatut… Selle väite paikapidavuse kohta meil arusaadavalt tõendid puuduvad, kuid selle tõeseks osutumine imestama meid ka enam ei paneks. (Te ilmselt nüüd juba mõistate, milline variseri maine on ümbruskonna inimeste silmis EELK Peeteli koguduse kirikuõpetajal A. Üprusel...).

Lisaks kohalikele elanikele näevad kogu seda alatust, silmakirjalikkust ja julmust ka kirikus elavad lapsed. Kas selliseid kogemusi, kus kirikuisa sõnad ja teod ei lähe kaugeltki kokku, on nendele lastele ikka vaja? Seame tõsise kahtluse alla Peeteli kirikus ilma Sotsiaal- ja Tervishoiuameti heakskiiduta toimiva lastekodu kasvatustingimused ja -meetodid.

(Suutmata leppida valitseva olukorraga oli meie kirikust hiljuti sunnitud lahkuma ka
lastekodu juhataja, pastor-teoloog Inge Ojala koos kõigi oma hoolealustega.)
Kogu sellise äritegevuse kõrval on täiesti hooletusse jäetud arhitektuuri- ja ajaloomälestiseks tunnistatud kirikuhoone – tehtud on vaid ebaseaduslikke ja kooskõlastamata ümberehitusi.

Nii hoolimatu ja ignorantne suhtumine ühelt kirikuõpetajalt tema hoolde usaldatu suhtes on meiearvates lubamatu. Samas on järgmise äriprojektina plaanis kirikla territooriumile rajada sisuliselt 4-korruseline hoone, mida esitletakse kui laste- ja noortekeskust, kuid mille tegelik otstarve ja eesmärk pole sugugi nii üheselt mõistetavad. (Sotsiaal- ja Tervishoiuameti hinnagul uut lastekodu Tallinnasse rajada ei ole vaja, kuna olemasolevad katavad ja ületavad tegelikud vajadused.).

Meie soov on, et praeguseks rüvetatud Peeteli kirik saaks tagasi pühamule väärilise väljanägemise ning hinguse; oleme valmis oma nõu ja jõuga selle eesmärgi saavutamist toetama, eeldusel, et praegune kirikuõpetaja ametist lahkub.

Me väga sooviksime, et meie kodukandi- kirikuelu juhataks edaspidi aus ja aateline kirikuõpetaja, kes suudaks taastada kaotatud usalduse ning omaks autoriteeti ka ümbruskonna elanike silmis.

Me väga palume Teid, et Te ei ignoreeriks meie taotlusi ning teeksite kõik endastoleneva selleks, et ei leviks vale, valskus ja variserlikkus, vaid võimutseksid tõelised kristlaslikud väärtused --- et tõde tõuseks ja vale vajuks.

Veebruar 2005.a.

Peetelis on kõik üks? Avo Üprus selgitab

2010-09-19T11:46:00.000+03:00

Viimasel ajal on segadust tekitanud Peetelis pikka aega käibel olnud fraas "Peeteli kogudus ja Sotsiaalkeskus on kõik üks", kuid põhjalikumalt süvenedes näeme, et tegemist on selgelt kahe erineva organisatsiooniga, kahe juriidilise isikuga. Teiseks, kui kogudus kõike teeb, milleks on siis vaja Peeteli Sotsiaalkeskust?

Õpetaja Avo Üprus selgitab.

Avo Üprus: Ma olen loomulikult päri sellega, et Kiriku Sotsiaalkeskust (SK) saab vaadelda nö tütarettevõttena.

Avo Üprus: Kogudus on loonud sotsiaalkeskuse ja osaleb juhtimises oma esindaja kaudu.

Algis: "Jään endale kindlaks - SK ja kirik ei ole kõrvaltvaatajale 2 eraldiseisvat asutust. Just isikus ongi küsimus, sest 2 asutust ja 1 isik. Annetuste adressaat ongi valdavalt ainult 1 inimese, Mati Sinisaare suva järgi otsustatud. Veel korra, annetaja ei tee vahet ja näeb kirikut."

Avo Üprus: "Kogudus on teatud ülesanded delegeerinud sotsiaalkeskusele ja sotsiaalkeskus täidab neid iseseisvalt."

Algis: "Ei saagi selle punkti sügavamõttelisusest aru! Täna kasutab SK hüvesid, mis minu arust 100% talle ei kuulu ning kui ta nende hüvede tarbimisega iseseisvalt hakkama ei saaks ehk siis oleks sellel punktil ka mingi sügavam mõte. - iroonia."

Avo Üprus: "Koguduse ja sotsiaalkeskuse ühiste kuludena vaadeldavad kulutused kaetakse valdavalt sotsiaalkeskuse eelarvest."

Algis: "See on loomulik, et valdavate kulude tekitaja tasub ka valdava osa arvest, või mis? Selle arvete maksmist ei tasuks liiga palju esile tõsta, sest ei ole kinnitust leidnud asjaolu kellele üldse ja palju annetatakse. Kuid on kindel, et SK kasutab kiriku ruume nagu enda omi, samas kui kogudus võiks nende välja rentimisega teenida tulu. Mitte kogudusel ei ole kasulik, et SK tema koguduse osa arvest tasub, vaid SK-l on kasulik kom.makseid tasuda, siis saab seda kuulutades ja tasuta kirikuruume kasutada."

Avo Üprus: "Kui lapse metafoori juurde jääda, siis sotsiaalkeskus ei ole laps, kes majandab vanemate ettevõtet vaid on ise see ettevõte, mida juhivad, selleks volitatud täiskasvanud ja asjatundlikud isikud. Ausam on öelda, et täiskasvanud laps elab oma elu ning toetab vanemaid. Lapse paljaksvarastamine ega ukse taha heitmine ei ole tsiviliseeritud rahvaste hulgas tolereeritav tegevus."

Algis: "Tohoh, kas SK on siis kirikust eraldiseisev asutus, mida juhivad kogudusest erinevad inimesed? Kui selliseid retoorikasse jäävaid väiteid vähem oleks, siis ei oleks ilmselt ka tänast diskussiooni huvide konfliktist, sest just huvide kattumine on tekkinud vastasseisu põhjus! Ja tegelikult ei saa ju keegi hetkel enam aru kumb siis laps oli? SK? või hoopis kogudus? Veel enam, minul on küsimus: '' Kas SK ÜLDSE HAKKAMA SAAKS, KUI TA EI PAIKNEKS KIRIKUS''?"

Avo Üprus: " Peeteli koguduse töö sotsiaalkeskuse kaudu andnud kümnetele lastele tuleviku, hoidnud ära kuritegevust, hälbivat käitumist, marginaliseerumist, vähendanud haigusi ja loomuvastasust. Me peame selle üle uhked olema. Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse loomine oli õige samm ning ei ole tänaseni end ammendanud. Kogudus tegi õige valiku ega pea seda häbenema."

Algis: "Keegi ei vaidle ju vastu, ainult et peaks ka natuke koguduse ja kiriku tegevust tavapärastama ning seisma ka kogudusetöö elavdamise eest, liikmete arvu suurendamise eest jms."

Fraud in Fact: Bethel Congregation children work. Documented facts.

2010-09-19T11:30:00.000+03:00

Dear supporters of Bethel Congregation children work!

My name is Algis Ventsas and I am a member of Tallinn Bethel Congregation. I am writing this letter with a heavy heart, but as a former participant of the children work I feel concerned that the essence of that work has turned to being formal and the Centre's activities have come to damage the community and state. Therefore I feel it’ my duty to inform you – our children’s work donor, about the problems of this work.

With a (now deceased) member of our church, Kalev Kello, we were the first to bring in 1996 the children from Kopli to the church to wash and eat and I also transported them to Aa manor house, where there was situated a shelter. We left the children work (that we started from an empty place and turned into valuable work) in Mati Sinisaar’s hands; yet by now he has substituted it by an organization from which original name today is left out the word „Christian“ with the explanation – or otherwise we will not be supported by local and governmental departments. Now since the „Christian” name removal, the funds have increased from abroad but all government funds have ceased. The funds and security from controlling such amounts of funds have created in Mati Sinisaar the permission to be a law unto himself. As he likes to say, “We are a country within a country”.

The most sad is the people that have been hurt through these practices, in many ways. Shameless Mati Sinisaar’s incompetent decisions have shown total lack of financial understanding, and this has not been a fleeting stage but has persisted and shown to be a permanent and serious problem that has grown into a feeling of being invincible. All failures are explained as “God’s will”. Under this without any form of regulation or control or fear of even correction, there is danger to make God a cover for confusion.

Since 1998 Bethel Congregation has continuously helped the children lacking parental care, creating for that purpose Bethel Church Social Centre with its Daily Care Centre and Children Home. During that period there have constantly occurred misunderstandings and conflicts with the corresponding state departments and local community; most of the reasons have remained incomprehensible to most of the members of the congregation and workers of the Centre.

We have often heard feedback from abroad the unjustified disparagement of the Estonian Republic’s social and welfare work; the kind of attitude towards our state has obviously been created by the negative reflection given abroad by the workers of Bethel Social Centre, with the aim to raise more sympathy and thus get more financial and humanitarian aid from abroad. In the question of Bethel’s children work I inquired of Tallinn Social Welfare and Health Care Department and to the Harju County Governor.

Having received the answers from all the above mentioned, we are obliged to inform you, that the whole children work of Bethel Church Social Centre has taken place without the appropriate ACTIVITY LICENCE, i.e. in the way they see it fit, without any state control.

Hence, operation of the Bethel Church Social Centre is in straight contradiction with several laws of the Estonian Republic, i.e. unlawful. The Pelgulinn House Owners Society as well, local inhabitants, have gathered 455! signatures on a petition. They have constantly expressed their dissatisfaction with Bethel Church’s activities (the new so called “youth home” planned into the yard of the church, vandalizing youth around the church etc).

As the activities of the Bethel Church Social Centre are mainly financed by donations from abroad (in a very small amount by donations from Estonia; state support is absent) and many questions have risen concerning the reasoning of asking the money from abroad and the usage of financial means (corruption, envelope wage etc), we think that it is important to explain to you the actual background of the activities of Bethel Church Social Centre. Many people have been hurt, and many conflicts have been started by the power of money.

We hereby present you the copies of all the correspondence with the named state
administrative agencies and also the position of the representatives of the local community and the official decisions (translations).

With blessings,
Algis Ventsas
Member of EELC Tallinn Bethel Church Congregation
Email: psoriaasikeskus@gmail.com
phone: +372 545 33 660, +372 56 204 707
skype ID: psoriaasikeskus
Skype phone nr 712 1954

PS
While compiling this letter I still was the member of the Bethel Church Board. My wife, Marge Heinoja-Ventsas was a member of the audit committee. At the congregation plenary session on the 23th of May 2010 I was removed from the Church Board on the initiative of priest Avo Üprus; as well was removed my wife from the audit committee.

Annexes:
1. Algis Ventsas and Avo Üprus, Conflikt of interest debate (page 3-5)
2. Letter from the Vice-Chairman Marek (page 6-8)
3. Letter from the orphanage director Inge Ojala (page 9-11)
4. Pelgulinn House Ovwners Society (page 12-15)
5. Tallinn, Social and Healt Service(The original questions-answers and translation)
(page 16-20)
6. Harju County Governor(The original questions-answers and translation) (page 21-26)
7. Statement about exercised supervision of the quality of the social service provided
in(The original questions-answers and translation) (page 27-40)

The whole document can be found this URL:
http://www.valgusravi.ee/img/Bethel_congregation_social_work.pdf

Peeteli - kahe mehe ebaseaduslik eksperiment?

2010-09-19T11:04:00.000+03:00

Peeteli kiriku Sotsiaalkeskuse 2009majandusaasta aruanne (avalik info) algab ilusti eesmärgi sõnastusega:

MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuse eesmärgiks on arendada sotsiaalkiriku mudelit ennetades ja lahendades konflikte ühiskonnas, osutades abi kriisiseisundis inimestele ja vanemliku hoolitsuseta lastele ning kasvatada lastest eluga toimetulevad ja ühiskonnale vajalikud kodanikud.

Meie sihtgrupiks on:

vaesed või vaesusriskis lapsed
vanemliku hoolitsuseta lapsed
kasvatusliku erivajadusega lapsed

Aastal 2009 tegutsesid Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskuses lastekodu ja päevakeskus riskilastele, lisaks toetame vähekindlustatud peresid ja
kodutuid.

Kommentaar:

Aruandele on alla kirjutanud kaks juhatuse liiget: Mati Sinisaar ja õpetaja Avo Üprus (samad isikud on koguduse juhtfiguurid läbi aastate, kõik teised liikmed muutuvad aasta-aastalt).
Seega võib tõlgendada Sotsiaalkeskust ja kirikut kui nende kahe mehe laevana (Titanic?), mis avamerel nende suunatud kursil seilab? Kellegi teise nõuandeid, k.a. lastekaitsetöötajad, ametnikud, koguduse liikmed arvesse ei võeta.
Ebaseaduslik.
Harju maavanema järelvalve kohaselt puudub vastav tegevusluba lastekodu teenuse osutamiseks. Lastekodu ei ole mainitud põhikirjas tegevuste loetelus.
Seega on tegevus ebaseaduslik?
Viide: Harju maavalitsuse järelvalve on leitav siit.
Omavoliline laste hooldamine sotsiaalkeskuses ja kasuperedes - Tallinna Tervishoiu- ja Sotsiaalameti seisukoht
Kui palju on EELK-s sotsiaalkirikuid? Me oleme eksperiment?! Millal see lõppeb? Tavaliselt on projektidel algus ja lõpp, siin lõppu ei tule? Nii jääbki? Keegi midagi ei ütle ega kontrolli. Konsistoorium?
Tegev- ja kõrgemale juhtkonnale arvestatud tasud ja muud olulised soodustused summas 238 216 krooni (aastal 2008 - 224 179 krooni).

MOTT -KAHE MEHE EBASEADULSIK (ÄRILINE) EKSPERIMENT
Sihtgrupp on sõnastatud "lapsed", tonnide viisi humanitaarabi saajaid on suuremalt jaolt täiskasvanute riskigrupp. Mida lapsedki sellega peale hakkaksid, ok, ei nori, see on teisejärguline küsimus.
Kui kaua lastega nännutatakse, et neist saaks ükskord eluga toimetulevad ühiskonnale vajalikud kodanikud?
"Sotsiaalkirik" on õpetaja Avo Üpruse isiklik nägemus. Hästi organiseeritud struktuuriga toimiv sotsiaalkirik on Päästearme, eks? Sotsiaalteenuseid osutavaid MTÜ-sid ja organisatsioone on Tallinnas külg külje kõrval, kas tõesti peab kiriku rõhuasetus olema sotsiaaltööl, selle asemel et hoolitseda Jumala majapidemise eest, kuningriigi kuulutamise ja hingede võitmise eest?
Konfliktide ennetamine ja lahendamine ühiskonnas? Ilus. Aga kuidas on lood koguduse sees olevate konfliktide lahendamise ja ennetamisega? Ebakõla. Kui ei osata konflikte lahendada oma koguduses täiskasvanud õdede-vendadega, siis mis õigust on minna tegelema teiste inimeste lastega? Kui ei osata lahendada konflikte omavahel, ei tohiks lubada Peeteli laevukest ehk Kristuse pruuti tüürimagi. Kas inimesed, kes ise ei järgi seadusi, on eeskujulikuks lastele, sobivad kujundama lapse elu?
Kogu sihtgruppi tuleks lõpuks varustama hakata õngedega mitte tonnide viisi humanitaarabi ja sakummiga.
Miks on Peeteli kodukal inglise keeles Pastoral care, kui tegelikult ei ole pastoraalse hoolitsusega miskit pistmist, seal ei tööta ju ühtegi vaimulikku. Ja ei ole enam Kristlik Sotsiaalkeskus, Kristlik võeti eest ära, et rohkem annetusi/toetusi saada. Häbenetakse Kristust?

********************

Päevakeskuse klientide arv 2009 aastal oli keskmiselt 10-15 last päevas. Kokku sai päevakeskuse kaudu toetust üle 45 lapse.
Lastekodus elas 2009 a. 10 – 12 last ja noort. Lastekodus elamise eeltingimuseks on lapse soov ja valmisolek täita igapäevast koolikohustust.

Õnnistust on meil olnud rikkalikult - huvitav, miks kogudusel seda õnnistust ei ole, miks koguduse varad aastaid järjest aina hääbuvad ja miks kogudus sureb, samal ajal Sotsiaalkeskus on rikkalikult õnnistatud? Õigus jah, kogudust juhivad need samad kaks isehakanut. Kus on su vara, seal on ka su hing.
Lastele korraldasime mitmeid erinevaid üritusi (kanuu-ja seiklusmatkad, teatri külastused, ujulate külastamine, uisutamine, ekskursioonid, laagrid jne). 2009 aastal
korraldasid meie koostööpartnerid Norras 3 suvelaagrit, kus viibis kokku üle 40 lapse. Saaremaa laagrikeskuses oli võimalik viibda rohkem kui 30 lapsel ja laager kestis kokku 45 päeva. Kõik laagrid ja ka muud meie poolt pakutavad teenused on meie klientidele tasuta.
(see kõik on tore! Aga kogudus? Üks teatrireis, mille nad ise kinni maksid?AGA MILLAL ON KOGUDUSE VÄLJASÕIDUD? VÄHEMALT 1 VÄLJASÕIT? )

****************************

Äriettevõtete eesmärk on teenida omanikele kasumit. Ok, mittetulundusühingu saab ka enda kasuks tööle panna, palgana, erisoodustusena, lasta hüvitada kulusid, humanitaarabina, sularahaannetustest jms .

Tööjõukulud koos maksudega olid 2 744 497 ehk 228 708 krooni kuus! Enamik eesti (äri)ettevõtteid ei saa nii suurt palgafondi pidada, siin on tegu mittetulundusega. Aruandest ei loe välja, mitu töötajat on, kuskilt dokumendist meenub 12

Lisaks on rida (lk14) Tegev- ja kõrgemale juhtkonnale arvestatud tasud ja muud olulised soodustused summas 238 216 krooni (aastal 2008 - 224 179 krooni).

Küsimus: Kui tööjõukulud moodustavad poole eelarvest (Harju maavalituses õiendist), siis st iga kuu peaks majandamiseks tulusid olema ligi 450 000? Ligi pool miljonit annetajate ja toetuste raha iga kuu? Või? Kogudus võiks ise säästlikuma teenusepakkuja valida!

Kommetaar K.O
Peeteli kogudus ja sellega seotud sotsiaalkeskus püüab end üldsusele näidata kui heategijat, kuid reaalselt on suuremas osas tegemist puhtakujulise äriga. Sihiteadlikult halvas seisukorras hoitavasse kirikusse elama meelitatud lapsi eksponeeritakse bussitäitele välisturistidele kui turismiobjekte.

Vastus: Jah, kuid tänaseks on kirik ilusti renoveeritud. Oli ammu juba kõlakaid, et kiriku renoveerimiseks on ammu finantse antud, kuid just räämas kirikut nähes on olukord südant lõhestavam ja raha annetatakse rohkem. See jube eeskoda sai 2009 suvel korda tehtud. Algise algatusel! 10 500 krooniga alustati, siis leiti teine samapalju või natuke rohkem juurdegi.
******
Kahju neist paljukannatanud lastest, keda jumalasulased nüüd omakorda ärakasutavad. Neid lapsi oleks saanud veel päästa, kui nad korralikku kaasaegsesse lastekodusse oleks toimetatud. Peetelis nende tulevik tegelikult aina tumeneb, kuigi nad ise seda veel ilmselt ei oska mõista. Nii tore on ju pisut vanemate ja elukogenumate noorukitega koos lõbutseda jms.

*******

Lapsed on kogu selles loos vaid tankistideks ja haletsustunnet tekitavaks sildiks -- tegelikult on krimi-minevikuga tellijal A.Üprusel ja tema marionetil Sinisaarel kinnisidee peamiselt riigi- ja linna vahenditega ehitada võimalikult suur maja ning seejärel oma äranägemise järgi tegutseda, ka hoonet ühiselamuna väljaüürides. Linna Sotsiaalametile pole nad kunagi allunud, rääkimata avaliku arvamusega arvestamisest. Mingit omakasupüüdmatut teenet Peeteli seltskond küll ei paku, kui siis karuteenet neile kodudest ärameelitatud lastele....

Majandusaasta aruanne on leitav siit

Ajakirjanikud armastavad lugusid prügihunnikutest leitud lastest

2010-09-19T10:22:00.000+03:00

Seal on verd ja pisaraid. Halvale maailmale saab vastandada heategijat, Peeteli kiriku õpetajat ja Riigikogu liiget Avo Üprust. Peeteli kiriku keldris avati Üpruse eestvedamisel juba aastaid tagasi laste varjupaik. Keldri 400 ruutmeetril on tõesti elanud ja elab lapsi, kes on pärit kõige halvematest oludest. N-ö täielikul hooldusel, sisuliselt lastekodus on neid seal aastate lõikes olnud keskmiselt 20. Pluss kümned lapsed, kes elavad küll peredes, aga keda hooldatakse.
Pildid norrakeelses voldikus, millega MTÜ kutsub abistama Eesti tänavalapsi, ärataksid kadedust igas fotograafis. Need paneksid heldima iga inimese ja paljudes eestimaalastes tekitaksid need ka komplekse, sest ei tahaks ju elada nii mannetus riigis, nagu voldikust mulje jääb.

Eriti ilmekas on foto Kopli baraki aknast välja vaatavast poisikesest. Ta ootab kogu oma olemusega, et teda ometi keegi abistaks. Sama kõnekas on ka prügikuhi ühe teise Kopli baraki kõrval, mille juurde on samuti monteeritud nukrailmeline poisike. Selle voldiku abil on Norrast Eesti tänavalastele abi korjanud Peeteli kiriku juures tegutsev mittetulundusühing. Selle MTÜ abil on Peeteli kiriku õpetaja ja poliitik Avo Üprus rajanud Pelgulinnas paiknevasse kirikusse lastekodu. Praegu kavatseb ta kiriku kõrvale rajada umbes paarikümne miljoni kroonist uut lastekodu ja päevakeskuse hoonet, mille peaks suures osas kinni maksma maksumaksja.

Ainult et Tallinna laste turvakeskuse juhataja Erki Korp küsib: “Alati, kui keegi räägib Eesti tänavalastest, küsin: tulge ja näidake mulle mõnda.” Ta kiidab Üpruse abistajategevust – 90ndate teisel poolel oli seda vaja –, kuid arvab, et praegu tegeleb MTÜ enda olemasolu õigustamisega. Aeg on edasi läinud, sotsiaalsüsteem arenenud ja tänavalapsi Eestis, kui mõni erand välja arvata, tegelikult enam ei ole.

Allikas "Äri heategevuse sildi all", SALDO juuli 2006

MIks Inge Ojala lahkus kogudusest?

2010-09-19T08:50:00.000+03:00

eks see on keeruline lugu ja ausalt öeldes ei tahaks üldse seda teemat puudutada, palju aega on mööda läinud ja tahaks unustada. Mõtlesin pikalt ,kas üldse vastata, sest ega ma ise pole ka kõike elus õigesti teinud. Ja olen ka üks vigadega inimene, nagu me kõik.

Alguses oli kõik kaunis ja hea ,nagu ikka lugudes, hiljem muutus asi keeruliseks.Kuna mina tegelesin lastega siis saan vastata ainult selles kontekstis. Eks Ta läks ikka väga raskeks, see õhkkond,milles pidin töötama.

Psüühiliselt olin täitsa läbi, Mati juhtimisstiil oli-on väga kummaline, selline tunne on ,et see on nagu tema isiklik firma,ega minuga viimased 2-3.aastat nõu ei peetud ,ei majandus ega laste kasvatusküsimustes, kuigi lapsed said korralikku pearaha iga kuu, umbes 6000 eeki-laps, pidin ikka ise otsima rahastamist laste huviala ringide ja haridusprojekti jaoks ,see oli see vene lapsed eesti kooli, seal oli nii keeleõpet vaja kui toetatud õpetamist eesti kooli minnes, kui tagasi mõtlen, siis imestan isegi, et kuidas vastu pidasin, Issanda abiga.Vahel tehti ikka väga rumalaid otsuseid, teadsi juba ette ,et need ei tööta ,algul püüdsin sinimsilmselt ikka sõna võtta ,aga mind ei kuulatud.

Olgu mainitud, et rääkisin mitmeid kordi ka Õpetaja Avo Üprusega nendest asjadest ,aga midagi ei muutunud,äkki ei võetud mind tõsiselt...ei tea, mis inimeste peas toimub.Praegu Mareku kirja lugedes sain aru, et Peetelis pole midagi muutunud ,probleemid ja olukorrad on samad... aga selle jama sisse tagasi küll ei tahaks. Hea elukooli sain küll ,tean täpselt milline juht ma ei taha ega tohi olla, inimestest peab lugu pidama ,mitte õpetama neid endast sõltuma ...ja kõik siin ilmas ei ole äraostetav.

Tuleb veel meelde see, kuidas tihti kasvatajatega lastele saadetud humanitaarabi või magusat peitsime voodite alla ,et Mati ära ei viiks sinna kuulsasse kuurialusesse kiriku kõrval, need olid sihtotstarbelised saadetised...eks võiks ju memeuaaritada terve raamtu jagu ,aga on sel mõtet....lisan veel et see ei ole mitte ühe elus kibestunud naise vaatenurk , olen õnnelikus abielus 4-väikse lapse ema, soovin kõigile jaksu ja jõudu ning kena kevadet,

Inge Ojala-Pihlaja,

Päästearmee Eestis,

Sotsiaaltööjuht.

Lisa:
mulle tundus imelik juba Peetelis töötades, et räägiti aastaid ühte ja sama teksti nii linnale kui välismaal,kuigi olime edasi arenenud, tekst jäi ikka samaks... et raha ei ole. Tundus nagu me ei räägi õigust , aga see pole ju aus annetajate suhtes. Eriti tähelepanelik peaks olema sihtotstarbeliste annetustega.Ei pea olema kogu aeg opositsioonis teiste institutsioonidega, ei pea tõestama, et teised on pahad ja meie head. Suhted eri asutustega on väga tähtsad, mõnikord peab ka oskama kaotada nii rahas kui muidu ,et häid suhteid hoida. On väga tähtis, millist infi liigub asutuse kohta.

Ma arvan, et kogudus ise on valinud ja otsustab, kes keda ja kus esindab.Inimeste enda otsustada, millist elu nad tahavad elada, muutused on alati valulikud ,aga tasuvad end kuhjaga ära. Nii et viskan lumepalli tagasi ,sorry.

Miks aseesimees Marek lahkus kogudusest?

2010-09-19T08:31:00.000+03:00

Närvid on varsti juba viis aastat Matiga sõdimisest puhkust saanud ja aeg, nii mõndagi juba unustada lasknud, kuid püüan meelde tuletada. Samas usun ja loodan väga, et Peeteli kogudusel varsti selline juht on, keda võib usaldada.

Üks peamine põhjus, miks tagasi astusin, oli selles, et mulle ei meeldinud Mati rahadega susserdamine ja tahtmine kõigi asjade üle ainuisikuliselt otsustada. Arvatavasti oli tal vaja seda selleks, et siis ise segamatult oma äranägemise järgi rahade liigutamist organiseerida. Mäletan, et sel ajal käis just kiriku ja uue maja projekteerimise tegevus. Ta võttis uue maja arhitektiks oma õemehe ja maksis talle selle aja kohta päris korralikke summasid. Uue maja ehituse vastu olin ma juba eos.

Algusest peale oli ju näha, et summad mida sellise maja ehitamine ja ülalpidamine vajanuks, oleksid kiriku rekonstrueerimise suretanud. Kuna see tegevus on ju putalt annetustele rajatud. (Algul kerjan, et saaks maja ja siis ülalpidamise. Ise püüan vahepeal sellest segasest august “Suurt kala”.) Sry aga selline asi on jama ja käib minu tõekspidamiste vastu!

Mati püüdis mind panna tema poolt kehtestatud raamidesse ilma, et see midagi paremaks muutis. See hakkas mulle vastu. Püüdsin sellest välja rabeleda, kuid ei lastud. Võimalik, et ta nägi selles ohtu või vandenõud. Sellise tegevusega sai selles majas tema poolt nullitud minu perspektiiv kuhugi edasi jõuda ja areneda. Võimalik, et kartis midagi. Kuigi ametlikult olin Sotsiaalkeskuses tööl, kus olid mul ajajooksul tekkinud igapäevased tööülesanded. Lisaks sellele olid sagedased nn. ühekordsed tööülesanded, nagu ta neid nimetas. Oli juhuseid, kus pidi vastavalt tema varasematele kokkulepetele tegema tema tuttavatele kolimisteenust, vms. Korduvalt sai küsitud “Direktorilt” ametijuhendit, mida ma ei näinud kunagi. Arvan, et selle taga võis olla 2 põhjust, kas ta ei osanud seda teha või ei olnud see talle kasulik.

Meenub ka Inge Ojala juhtum, kus Inge tuli nuttes ja ütles, et Mati käis ja nõudis temalt enda kätte sularaha, mis oli annetatud tänavalastele sihtotstarbeliselt. Kahjuks summat ei mäleta aga tegu võis olla umbes 300.- EUR vms.

Aastal 2002 läksin õppima Mainori Kõrgkooli, mulle tundus, et see Matile eriti ei meeldinud. Olgugi, et ta sellel eriti väljapaista ei lasknud. Jõudis kätte 2005 aasta kevad, kooli lõpetamine. Ühel päeval astus Mati minu juurde ja palus, et ma kirjutaks lahkumisavalduse “Omal soovil”. Keeldusin muidugi. Sama asja oli ta ka juba aasta varem minu käest soovinud. Asi päädis muidugi sellega, et ta leidis võimaluse mulle kätega kallale tulla. Ruum, kus rüselus toimus asus keldris asuva köögi vastas nn. produktide hoiustamise ruum. Antud intsidenti juhtus pealt nägema ka Anneli Jahu, kes töötas Peetelis kokana.

Kindlasti on neid seiku veel palju, kus Mati oma positsiooni ja võimu kasutades inimestele haiget tegi. Nagu ma juba alguses kirjutasin ei menu kõik. Aeg on lasknud vihal lahtuda. Arvan, et kui sinna nädalaks tööle tagasi peaksin tulema siis suudaksin kirjutada enamat. Sest ma ei usu, et selles inimeses midagi muutunud on. Edu sulle võitluses õiguse eest!

Tervitades

Marek

Üldkogu protokoll

2010-09-19T08:28:00.000+03:00

Üldkogu protokoll PDF formaadis on loetav siit.

Pelgulinna Majaomanike Seltsi seiskukoht

2010-09-19T08:03:00.000+03:00

"Demokraatia tähendab kõigile võrdseid võimalusi tippu pääsemiseks. Tarvitseb ainult omaks võtta üldkehtivad seisukohad, valitsev ideoloogia ning ületada kaasvõitlejaid võimekuselt, aktiivsuselt ja alatuselt -- nii saadaksegi juhiks."
Avo Üprus, “Koopainimesed”

Peeteli kirik rajati kogukonna vaimse elu keskmeks

Kui Pelgulinna asustajad möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel ümbritseva kogukonna vaimse elu keskmeks rajatud Peeteli kiriku ehitamiseks vahendeid annetasid*, ei osanud nad ilmselt uneski näha, et ligi kolmveerand sajandit hiljem tuleb asumi elanikel Peeteli kogudusega kohut käima hakata....

Peeteli kirik valmis 1938.aastal arhitekt Eugen Sachariase projekti järgi ning oli oma aja kohta üsnagi modernne ning väljapeetult suursugune hoone. See on ka ainuke esimese Eesti Vabariigi ajal pealinna rajatud luterlik pühakoda.

Kuni 60-ndate aastate alguseni toimis kogudus ümbritsevat asumit hingeliselt teenindava asutusena, misjärel poliitilise surve tõttu kiriku töö lakkas ning kirikuhoonest sai Eesti Telefilmi võttepaviljon. Kohalike elanike kõnepruugis ja mälestustes eksisteeris Peeteli kirik endiselt “kirikuna” edasi ning pühakoja aura oli paigal ikka. Siiras oli asumi elanike heameel, kui EV taassünni järel 1993 aastal kogudus taastati. Esimestel taastamis-järgsetel aastatel läks kiriku
toimetustes kõik loogilist ja mõistuspärast rada; kirikuõpetajateks olid sel perioodil Gustav Piir (praegune Tallinna praost) ning Jaak Aus (praegune Kaarli koguduse õpetaja). Kogudust juhtis Ants Vaimel, kes oli kohalike hulgas tõeliselt autoriteetne ja lugupeetud härra.

Vaimse elu keskusest tehti hoopiski varjupaik - väliselt heategevuslik, sisuliselt äriline ettevõtmine

1996.aastal määrati Peeteli uueks kirikuõpetajaks Avo Üprus. Tema nägemus kirikutööst oli oluliselt teistsugune ning tema tulekuga muutus olukord kirikus-koguduses järsult: pühapäevakooli tegevus lõpetati, ümbruskonna elanikud tõrjuti või tõmbusid ise koguduse tööst eemale, kirikuhoonet hakati kasutama varjupaigana...

Väliselt heategevuslik, sisult äriline ettevõtmine, kus lapsi kasutati humanitaarabi kerjamisvahendina, muutus Peeteli kirikus põhitegevuseks. Suutmata leppida kujunenud olukorraga astus 2004.aastal tagasi terve koguduse viimati valitud juhatus, samuti lahkus kirikuhoones lastega tegelenud teoloog Inge Ojala.

Seega pole pärast koguduse taastamist Peeteli kirikust kahjuks saanud Pelgulinna elanikkonna jaoks siduvat ja ühendavat keskust, vastupidi – kirikuhoonest on tänaseks kujunenud üsna eemaletõukav ja hirmuäratav paik... Ümbruskonna elanike silmis ei oma vähimatki autoriteeti ei õpetaja Üprus ega ka koguduse esimees Mati Sinisaar.

Nendepoolne soov – rajada Peeteli kiriku õuele kirikust suurema mahuga majutusasutus, on asumi elanikes tekitanud tohutu vastuseisu. Kuna ka asjaajamised (eriload, kooskõlastused), mis seonduvad kavandatava uushoone rajamisplaanidega, on olnud üksjagu kahtlustäratavad, siis oli pelgulinlastel küllalt põhjust, et planeering kohtus vaidlustada.

Viimasel ajal räägitakse EV-s palju kodanikuühiskonnast ja tavainimeste, kodanikeühenduste kaasamisest neid mõjutavate otsuste tegemises. Pelgulinna näitel võib täie kindlusega väita, et kodanike seisukohtade ja ettepanekutega arvestamist tegelikkuses ei toimu absoluutselt.

Praegusel kujul on planeeringu täiesti ebasobivaks tunnistanud nii Eesti Muinsuskaitse Selts kui ka Eesti Arhitektide Liit; Pelgulinna Majaomanike Selts on teinud uushoone suhtes Peeteli kogudusele kompromissettepaneku, kogudus mingeid omapoolseid järeleandmisi teinud pole, küll on aga pakkunud finantsvahendeid...

Kurioosne on olukord, kus kodanikuühiskonna pea-arendaja, regionaalministri nõunik kodanikuühiskonna teemadel A.Üprus, ise täies mahus kodanikeühendusi ignoreerib ning kompromissitult oma tahtmist ja ärihuve läbi surub.

* Praeguseni on kirikuhoone peasissekäigu ees ühe Pelgulinna Majaomanike Seltsi juhatuse liikme isa poolt valmistatud ja kirikule kingitud uksed. ☺