Eesti ekspress 2009

Allikas Eesti Ekspress 29.juuni 2000

53aastasel Ainil on kokku viis last, neli endise ja üks praeguse naisega. Kõik on suured ja elavad omaette elu. Nende kõigi peale kokku tuleb kaheksa mudilast, kellele ta on vanaisaks.

Aga peale nende, rohkem kui tosina lapse, on Ain isa eest veel 14 poisile-tüdrukule. Niisiis kokku üle kahekümne põngerja!

Ain ise selleks suurt teinud ei ole, et 14 tänavalapsele isaks saada. See oli asjade loomulik käik. Ta kohtus teise naise, Ingega, kes käis tuttavatega öösel Koplis uitavatele lastele süüa viimas.

Samal ajal küpses Mati Sinisaarel Peeteli kogudusest idee ­ teha nendele kodu. Ingest sai ema lastele, kes oma halvad harjumused on nõus maha jätma ning uute ja paremate vastu vahetama. Praegu on ta lastega tegelenud kokku neli aastat ja on ühtlasi lastekodu juhataja.

"Kui naine on ema, mis mul muud üle jääb?" küsib Ain. Ja vastab: "Isaks hakata."

Ain, Avo Üprus ja Mati Sinisaar on tänavalastele isa eest olnud ka paberite järgi.

Aasta algusest, kui kasuisade projekt lõppes, on nad jätkanud vabatahtlikena põhitöö kõrvalt. Ain sõidutab bussiga lapsi, Avo on Peeteli koguduse õpetaja ja Mati selle juhatuse esimees.

Töö lastega on ära jaotatud; parasjagu, kui sinna jõuame, ajab Ain poiste toas nende päid pikaks kasvanud salkudest puhtaks. Ta veab lastele, naisele, kokkadele ja koristajatele süüa ja riideid ning toimetab ühest kohast teise kõike, mis vaja.

"Mina olen täpselt samasugune, nagu need lapsed siin," ütleb Mati Sinisaar. Arvab, et temast ei peaks kirjutama, vaid nendest, kellel pole õhtul kuhugi minna. "Tänavalaps ise abi küsida ei oska, me läksime nende juurde." Praegu levib jutt päevakeskusest ja öömajast laste seas suust suhu. Selle tõenduseks on asjaolu, et Preesi tänava kiriku ukse taga passib ikka mõni laps, pilk maas, nagu näeks seal midagi põnevat.

Avo Üpruse jaoks oli tänavalasteni jõudmine loogiline tee, täpselt nagu Ainil. Üle kümne aasta on ta tegelenud vanglast vabanenute, kodutute ja kuriteo ohvritega. "Nüüd tuli hakata neid asju ennetama." 14 laste- ja 12 päevakodu last näevad Avot siis, kui ta kirikus viibib ­ kolm korda nädalas.

Kui Ain räägib Koplis elavatest lastest, valguvad tal silmad vett täis. Tal ei ole neist asjust meeldiv rääkida.

Poole sõna pealt astub koridorist Inge tuppa laigulises kostüümis Roma, aserbaidzhaani poiss, ja ronib mehele sülle. See käib loomulikult, nagu oleks ta seda teinud kõik kümme aastat oma elust. (Roma on nii puhas ja korralik, et tundub kohatu valena jutt sellest, kuidas ta tänaval kummiliimi ja suitsu tõmbas.)

Kui tänavalapsed on mustad ja kasimata, paistavad nad kõik ühte nägu, nagu oleksid nad kloonitud.

"Kui me ta ükskord korda tegime ­ ära pesime, juuksed lahti kammisime ja talle puhtad riided selga panime ­, oli ta oma lokikestega nagu väike ingel." Inge Ojala peab silmas tänavalastekodu pisimat liiget, 4aastast Katjat, kellel isa ei ole ja ema armastab juua.



Kes on tänavalaps?

Tänavalaps on alla 18aastane laps, kes pikema või lühema perioodi oma elust elab tänaval. Laps, kes hulgub sihitult ühest kohast teise ning kellel on tänaval ka kontaktid ja omaealised sõbrad. Ametlikult võib tema aadressiks olla kas vanematekodu või lasteinstitutsiooni aadress. Sageli ei oma ta aga kontakti täiskasvanute, vanemate, kooli, lastekaitseinstitutsioonide, sotsiaalasutustega, kellel on tegelikult tema ees teatud kohustused.

Raamatust "Street Children", Euroopa Nõukogu

Pildikesi tänavalaste elust

l Keskmine tänavalaps hakkab suitsetama, kui ta on kolmeaastane. Nii väidab Inge Ojala, kes on käinud neile Koplis süüa ja riideid viimas, püüdnud neid "kodustada", teinud neid puhtaks täidest-kirpudest-sügelistest ja võõrutanud kummiliimi-sõltuvusest. Kõige rohkem mõjub kummiliim mälule. "Laps, kes kolmandast eluaastast suitsetab või kummiliimi nuusutab, on üheksa-aastaselt juba vanur."

l Tõestisündinud lugu: tänavalaps arvas värvilisi seepe nähes, et need on kommid ja hakkas neid kommi pähe sööma. See oli siis, kui teda esimest korda elus seebiga pesti.

l Pole harv juhus, et 16aastane tüdruk, kes magama minnes nuku kaissu võtab, läheb natukese aja pärast õue suitsu tegema. "See on tagajärg, kui tüdruk on lapsepõlvest ilma jäetud," räägib Ojala.

l Tänavalastekodus elab 8aastane poiss, keda kutsutakse Väikeseks Tolikuks (seal on ka teine, temast kaks aastat vanem Suur Tolik). Väikesel Tolikul on vaid üks neer, mis töötab 65% ulatuses. Teine opereeriti ära pärast seda, kui poiss oli kolm aastat järjest kummiliimi nuusutanud. (Ojala sõnul oli selle neeru asemel väike mädakott.) Ta ei tohi enam süüa magusat ega teha suitsu. Anatoli teab, et kui ta veel korra nuusutab, võib ta ära surra.

l Üks laps nägi pealt, kuidas "tema ema järjekordne peika" meisterdas ise pommi ja sellega tema ema õhku lasi. Pärast seda on tüdruk ühest kõrvast kurt. Teine laps sai telliskiviga pähe ainult selle eest, et ta julges süüa küsida.

l Mõnda last, kes päevakeskusse tuleb, ümber kasvatada enam ei õnnestu. Inge Ojala arvates jookseb piir 12­13 eluaasta vahelt.

13­14aastased poisid Oleg ja Vanja, kes pidasid päevakeskuses mõnda aega vastu, on tänaval tagasi. (Sellepärast, et nad hakkasid uuesti nuusutama ja varastama, aga lastekodu reeglid seda ei luba.)

l Ametnikud arvavad, et Eestis on järelevalveta lapsi 500-600, neist üle poole Tallinnas. (Inge Ojala sõnul räägitakse arvust 10-12 000). Riski piiril elavaid lapsi võib olla Eestis 3000-4000, pakuvad sotsiaaltöötajad. Kuna neid ei saa üle lugeda, pole võimalik ka nende üle arvet pidada. Kopli kandis on neid umbes 200, arvab Ojala. Kohti, kus neid vastu võetakse, on Tallinna peale kolm.

l Pildikesi oma elust tänaval on mõned lapsed teinud sõna otseses mõttes ­ nad võtsid osa tänavalaste fotonäituse korraldamisest. Selle käigus jagati möödunud aasta lõpus lastele ühekordseks kasutamiseks mõeldud fotoaparaadid, millega nad pildistasid oma elu novembrikuu jooksul. Needsamad pildid olid üleval ka mere taga, Soomes.