Seal on verd ja pisaraid. Halvale maailmale saab vastandada heategijat, Peeteli kiriku õpetajat ja Riigikogu liiget Avo Üprust. Peeteli kiriku keldris avati Üpruse eestvedamisel juba aastaid tagasi laste varjupaik. Keldri 400 ruutmeetril on tõesti elanud ja elab lapsi, kes on pärit kõige halvematest oludest. N-ö täielikul hooldusel, sisuliselt lastekodus on neid seal aastate lõikes olnud keskmiselt 20. Pluss kümned lapsed, kes elavad küll peredes, aga keda hooldatakse.
Pildid norrakeelses voldikus, millega MTÜ kutsub abistama Eesti tänavalapsi, ärataksid kadedust igas fotograafis. Need paneksid heldima iga inimese ja paljudes eestimaalastes tekitaksid need ka komplekse, sest ei tahaks ju elada nii mannetus riigis, nagu voldikust mulje jääb.
Eriti ilmekas on foto Kopli baraki aknast välja vaatavast poisikesest. Ta ootab kogu oma olemusega, et teda ometi keegi abistaks. Sama kõnekas on ka prügikuhi ühe teise Kopli baraki kõrval, mille juurde on samuti monteeritud nukrailmeline poisike. Selle voldiku abil on Norrast Eesti tänavalastele abi korjanud Peeteli kiriku juures tegutsev mittetulundusühing. Selle MTÜ abil on Peeteli kiriku õpetaja ja poliitik Avo Üprus rajanud Pelgulinnas paiknevasse kirikusse lastekodu. Praegu kavatseb ta kiriku kõrvale rajada umbes paarikümne miljoni kroonist uut lastekodu ja päevakeskuse hoonet, mille peaks suures osas kinni maksma maksumaksja.
Ainult et Tallinna laste turvakeskuse juhataja Erki Korp küsib: “Alati, kui keegi räägib Eesti tänavalastest, küsin: tulge ja näidake mulle mõnda.” Ta kiidab Üpruse abistajategevust – 90ndate teisel poolel oli seda vaja –, kuid arvab, et praegu tegeleb MTÜ enda olemasolu õigustamisega. Aeg on edasi läinud, sotsiaalsüsteem arenenud ja tänavalapsi Eestis, kui mõni erand välja arvata, tegelikult enam ei ole.
Allikas "Äri heategevuse sildi all", SALDO juuli 2006
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar