Aedlinnaosa hirm

Olen tund aega kuulanud Avo Üprust, kes on raudselt veendunud, et ajab õiget asja. Ta tsiteerib Piiblit – siinkohal pole täpne tsitaat, vaid mõte –, et abivajajad ei lõpe siit ilmast kunagi. Ainus, mis tema väga veenvas jutus veidi ettevaatlikuks muudab, on sõnapaar “teenuse osutamine”, mida ta sageli kordab.

Täpsemalt öeldes käib jutt Üprusega sellest, kumb suudab soodsamat teenust osutada, kas linna lastekodu või tema arendatud lastekodu, mis tegutseb esialgu kiriku juures MTÜna. Hiljem kavatseb lastekodu end laiendada uude hoonesse. Seda laienemist pelgavad ümbruskonna elanikud nagu katku. Neil on meeles intsidendid, kus turvakodu kasvandikud kippusid vaikses aedlinnaosas pahandust tegema.
Üprust intervjueerides tunnen end täieliku kaabakana. Mis õigusega ma urgitsen inimese kallal, kes viimased paarkümmend aastat on pühendanud heategevusele? Aidanud vabanenud vange, kodutuid, vanureid ja muidu viletsaid.

Nii naljakas, kui see ka ei tundu, kardetakse Avo Üprust tänaseni. Tema viimase paarikümne aasta tegutsemine kirikutegelasena, vangide rehabiliteerimisel ning kodutute ja muidu õnnetute aitamisel on igati eeskuju vääriv. Täiesti võimalik, et tema ümber nähakse lihtsalt tonte. Aga samas läheb rahval visalt meelest asjaolu, et ta on N Liidu ajal vanglat seestpoolt näinud rohkem kui ühel korral. Võimalik, et abistajategevuses on kriminaalne minevik tegelikult suur pluss. Nõnda oled maailma pahupoolt ka ise näinud, mitte ei oska sellest ainult õpiku järgi kõneleda.

Kui kohtun Üprusega kiriku juures, saabuvad sinna abisaadetise järele kaks džentelmeni, kelle ümber näib hõljuvat ilmne vanglaaura ja kes Üprusele käe koduselt pihku pistavad. Võimalik, et nad on tegelikult kõige ausamate kavatsustega mehed, kuid tavakodaniku võivad sellised näod, eriti hämaruses, ära ehmatada. Kirikusse on abi järele saabunud ka seltskond hulguseid, kes end selle eeskojas kerge auru all üsna koduselt tunnevad. Muidugi ei muuda sellised pildikesed aedlinnaosa elanike tuju paremaks.

Tunni enne Avo Üprusega kohtumist olen kuulanud inimesi, kes on seotud Peeteli koguduse või linna hoolekandesüsteemiga. Nende positsiooni nõrgendab asjaolu, et nad ei taha enda nime all ajakirjanduses esineda ja nii saab neid süüdistada arguses. Kui välja arvata Peetelit “kureerinud” linna sotsiaalametnik Reet Rääk ja tema eeltsiteeritud kolleeg Erki Korp.

Üldiselt väidavad oponendid, et selles kiriku juures tegutsevas lastekasvatuskeskuses ei saagi lapsel hakata kunagi paremini minema. Tegu on leebelt öeldes vabakasvatusega. Kui mõni kasvandik hooldaja n-ö pikalt saadab, siis... Siis ega sellest ei tulenegi midagi. Ja kui püüda kiriku keldris käivat nn kontingenti millekski sundida, õpetada neile käitumist, lauakombeid või mida iganes ning mitte neile kõigis tahtmistes vastu tulla, siis paljud lihtsalt ei hakka enam seal käima


Tavalisest perekonnast pärit laps tajub, et ta ei tule vanemata toime, räägivad Üpruse kriitikud. See sunnib teda kuulekusele. Nn tavaperest last ängistaks võimalus, et ta ükspäev mingi õnnetuse või muu vääramatu jõu tõttu võib kaotada vanema(d) või kodu.

Neid, kes Peeteli kiriku lastekodus koos käivad, ei hirmuta tänavale jäämine. Tänaval on nad kasvanud ja sinna lähevad nad ka tagasi, kui neid hakata “ahistama” nõudmistega, mida tavaperekonna puhul võiks nimetada kasvatustööks. Aga ilma lasteta sattuksid ohtu umbes paarikümne inimese töökohad MTÜ ümber või sees. Ja nõnda pakubki MTÜ konkurentsi munitsipaallastekodudele.

Allikas: "Äri heategevuse sildi all" SALDO juuli 2006