...
Kõik muutus 1996.aastal, kui kirikuõpetajaks määrati kuritegeliku mineviku poolest tuntud Avo Üprus. Arusaamade lahknevuse tõttu uue õpetajaga taandus senine koguduse juhatuse esimees Ants Vaimel, paljud pelgulinlased läksid üle teistesse kogudustesse, pühapäevakooli tegevus katkes.... Kirikuhoonet hakati kasutama varjupaigana vangist vabanenutele, asotsiaalidele, lastele. 2000.-ndal aastal asutasid A.Üprus ja uus koguduse juhataja Mati Sinisaar kahekesi MTÜ Kristlik Sotsiaalkeskus (praeguse nimega Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus), mille juhatus koosnebki neist 2 härrast.
Kirikusse koondati elama lapsi, kellest mitte kõiki ei olnud põhjust kodust eraldada. Kirikusse kutsutud lapsi eksponeeriti (ja eksponeeritakse tänini!) bussitäitele välismaalastele eesmärgiga tekitada haletsust ja kaastunnet ning seeläbi hankida humanitaarabi võimalikult suures mahus. Lastest kujunes äriobjekt... Preesi 5/7 ees sai tavapäraseks vaatepildiks suured kaubaautod ning neist humanitaarabi kärarikas ümberlaadimine väiksematesse kaubikutesse. Saabuvad humanitaarabi kogused olid sedavõrd suured, mida Peeteli lapsed ei vajanud, kaup läks realiseerimisele, müümisele mujal. Peeteli tolleaegsed kaastöötajad nimetasid ettevõtmist pumbajaamaks.
Kuni 2004.aastani tegutses Peetelis lastetöö juhatajana Inge Ojala. Tema tundis laste käekäigu vastu tõesti huvi ning suutis neid ka distsiplineerida. 2004.a. lõpul Inge Ojala lahkus Peetelist hoolimata kiriku ja sotsiaalkeskuse juhtfiguuride Üpruse+Sinisaare –poolsetest äraostmiskatsetest ning ka ähvardustest.
(Praegu nimetab pastor Ojala Peetelist lahkumise perioodi oma elu kõige hullemaks ajaks, mida ta väga tahaks unustada...). Inge Ojalaga läks toona kaasa 11 last, kirikusse jäi elama 3 last. Paraku pole nende käsi aga sugugi hästi käinud: mõnigi neist on tänaseks suunatud nn. kinnisesse laste- ja noorteasutusse. Ilmselt on selles oma põhjus ka selles, et pärast pr.Ojala lahkumist muutus distsipliin Peetelis pea olematuks: kõik on lubatud, koolikohustuse täitmise nõuet tegelikkuses ei täideta, lapsed tulevad ja lähevad, millal ise heaks arvavad, kusjuures kodus võib öelda, et ollakse kirikus ja vastupidi – keegi tegelikult ei tea, kus laps on ja millega tegeleb...
Kuna lapsi oli 2005.a. alguseks kirikusse jäänud vaid 3, siis vajasid Üprus+ Sinisaar edasiseks äriks ehk humanitaarabi kerjamiseks lapsi juurde. Käiku läksid eriti alatud võtted – laste kodudest ärameelitamine, lapsevanematele raha jms.pakkumine laste kirikusse lubamise eest jne. Kõik see toimib teatavas mõttes tänini. Meile teadaolevalt elab lapsi kirikus praegu mõni üksik, kuid suuremas hulgas kogutakse neid näitamiseks kokku siis, kui on oodata mõjukate ametnike või välismaalaste visiite kirikusse. Kerjamine toimub jätkuvalt, vastavaid voldikuid levitatakse endiselt. Kas selline Eesti riiki alandav tegevus tänapäevases olukorras on ikka õigustatud?!
Samal 2005.aasta algul astus tagasi suurem osa koguduse juhatusest, mis oli valitud alles mõned kuud tagasi. Ka koguduse ainuesindusõigus läks Üpruse-Sinisaare tandemile. (vt. Äriregistri väljatrükk!) Teadaolevalt pole väga paljud koguduse liikmed sugugi rahul toimuvaga, kogudus on lõhenenud. Ka koguduse taastanud pelgulinlased on tänaseks Peetelist eemaletõrjutud või ise eemale-tõmbunud, sest selles kirikus toimuv on neile absoluutselt vastuvõetamatu. Kirikust ja selle ümbruskonnast on kujunenud kogunemiskoht ka asotsiaalse ja kuritegeliku kalduvusega kodanikele, kes paratamatult puutuvad kokku nii kohalike kui Peeteli laste- ja noortega. Näib, et kirikuõpetaja Üprus terroriseerib ümbruskonna elanikkonda teadlikult – vaidlustatud DP avaliku arutelu koosolekul pakkus Üprus, et kui elanikud kõik planeeringu kohta esitatud vastuväited tagasivõtavad, siis asotsiaalid kaovad...
Siinkohal ei saa mainimata jätta fakti, et Põhja-Tallinna Valitsuses 2006.a. novembris toimunud ümarlaual oli Peeteli sõnakaks esindajaks kodanik Marian Vahuri, kes on tuntust kogunud nn. Tiesenhauseni maja ärastamislooga ning Estoveri 12,4 miljonilise käibemaksupettusega. Kas selline seltskond peaks austust ja usaldust väärima?
Viimase katsena kohalike elanike vastuseisu elimineerida võib käsitleda Mati Sinisaare poolt Pelgulinna Majaomanike Seltsi juhatusele tehtud ettepanekut, millega pakuti pelgulinlastele kasutamiseks 300 000.- krooni tingimusel, et Selts võtab tagasi käesoleva kohtukaebuse.(Vt. Peeteli pakkumine) Kuna ilmselgelt on see raha kogutud laste nimel, siis on absoluutselt ebaeetiline sellise tehingu pakkumine.
DP menetluse käiku analüüsides võib arvata, et analoogseid pakkumisi kasutades on kooskõlastusi hangitud ning DP kehtestamiseni jõutud. Planeeringus on sedavõrd palju vaieldavusi (milleni jõuan hiljem), et vaevalt see muidu kehtestamiseni jõudnud olekski...
Igatahes on pelgulinlaste õiglustunnet räigelt riivatud, sest sisuliselt pole mitte ühegi nende seisukoha ega ettepanekuga arvestatud. Vastupidi – järjekindlalt ja demagoogiliselt on õigustatud mõne kuritegeliku minevikuga kodaniku äritegevust, mis varjatud ülla heategevusliku fassaadi taha. Kogudusest saadud märguannetest on selgunud, et sotsiaalhoone sildi all kavatsetakse tegelikult rajada äriettevõte ehk hotell... (Selleks siis 24 parkimiskohta!) Ka hr. Sinisaar väljendas maavanema juures toimunud koosolekul mõtet, et ehitame hoone valmis ja seejärel vaatame, mis teenust seal pakkuma hakkame. Millegipärast on uushoone rajamist eestvedanud ja esindanud pidevalt mitte kogudus vaid nn. Peeteli Sotsiaalkeskus. Võib-olla on neil ka õigus uushoone erastada?
Uushoone oleks saanud kindlasti lahendada sellise kuju ja mahuga, mis oleks olnud kooskõlas lähteülesande ja spetsialistide soovitustega, seda paraku ei tehtud.... Kui sellist joont ajab inimene, kes on EV-s vastutav kodanikuühiskonna edendamise eest, siis on absoluutselt mõttetu rääkidagi sellest nn. kodanikuühiskonnast, mille põhieesmärk on ju kodanike kaasamine neid mõjutavate otsuste tegemisel... Igatahes on pelgulinlaste usk õiglusesse Peeteli juhtumiga seoses kõvasti kõikuma löönud ning kiriku juhtfiguuride tegevus on nende silmis laastavalt mõjunud ka kogu EELK mainele.
Filosoofiliselt lähenedes on Peeteli kirik ja krunt Pelgulinna rahva ühine vara, mitte Sinisaare-Üpruse isiklik omand. Just nii tulebki sellesse suhtuda. Oleme jõudnud analoogsesse olukorda 1930.-ndate aastatega -- kui toona kohalikud elanikud annetasid vahendeid Peeteli kirikuhoone ehitamiseks, siis nüüd annetati kohtukuludeks -- Peeteli päästmiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar