Avo Üprus, “Koopainimesed”
Peeteli kirik rajati kogukonna vaimse elu keskmeks
Kui Pelgulinna asustajad möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel ümbritseva kogukonna vaimse elu keskmeks rajatud Peeteli kiriku ehitamiseks vahendeid annetasid*, ei osanud nad ilmselt uneski näha, et ligi kolmveerand sajandit hiljem tuleb asumi elanikel Peeteli kogudusega kohut käima hakata....
Peeteli kirik valmis 1938.aastal arhitekt Eugen Sachariase projekti järgi ning oli oma aja kohta üsnagi modernne ning väljapeetult suursugune hoone. See on ka ainuke esimese Eesti Vabariigi ajal pealinna rajatud luterlik pühakoda.
Kuni 60-ndate aastate alguseni toimis kogudus ümbritsevat asumit hingeliselt teenindava asutusena, misjärel poliitilise surve tõttu kiriku töö lakkas ning kirikuhoonest sai Eesti Telefilmi võttepaviljon. Kohalike elanike kõnepruugis ja mälestustes eksisteeris Peeteli kirik endiselt “kirikuna” edasi ning pühakoja aura oli paigal ikka. Siiras oli asumi elanike heameel, kui EV taassünni järel 1993 aastal kogudus taastati. Esimestel taastamis-järgsetel aastatel läks kiriku
toimetustes kõik loogilist ja mõistuspärast rada; kirikuõpetajateks olid sel perioodil Gustav Piir (praegune Tallinna praost) ning Jaak Aus (praegune Kaarli koguduse õpetaja). Kogudust juhtis Ants Vaimel, kes oli kohalike hulgas tõeliselt autoriteetne ja lugupeetud härra.
Vaimse elu keskusest tehti hoopiski varjupaik - väliselt heategevuslik, sisuliselt äriline ettevõtmine
1996.aastal määrati Peeteli uueks kirikuõpetajaks Avo Üprus. Tema nägemus kirikutööst oli oluliselt teistsugune ning tema tulekuga muutus olukord kirikus-koguduses järsult: pühapäevakooli tegevus lõpetati, ümbruskonna elanikud tõrjuti või tõmbusid ise koguduse tööst eemale, kirikuhoonet hakati kasutama varjupaigana...
Väliselt heategevuslik, sisult äriline ettevõtmine, kus lapsi kasutati humanitaarabi kerjamisvahendina, muutus Peeteli kirikus põhitegevuseks. Suutmata leppida kujunenud olukorraga astus 2004.aastal tagasi terve koguduse viimati valitud juhatus, samuti lahkus kirikuhoones lastega tegelenud teoloog Inge Ojala.
Seega pole pärast koguduse taastamist Peeteli kirikust kahjuks saanud Pelgulinna elanikkonna jaoks siduvat ja ühendavat keskust, vastupidi – kirikuhoonest on tänaseks kujunenud üsna eemaletõukav ja hirmuäratav paik... Ümbruskonna elanike silmis ei oma vähimatki autoriteeti ei õpetaja Üprus ega ka koguduse esimees Mati Sinisaar.
Nendepoolne soov – rajada Peeteli kiriku õuele kirikust suurema mahuga majutusasutus, on asumi elanikes tekitanud tohutu vastuseisu. Kuna ka asjaajamised (eriload, kooskõlastused), mis seonduvad kavandatava uushoone rajamisplaanidega, on olnud üksjagu kahtlustäratavad, siis oli pelgulinlastel küllalt põhjust, et planeering kohtus vaidlustada.
Viimasel ajal räägitakse EV-s palju kodanikuühiskonnast ja tavainimeste, kodanikeühenduste kaasamisest neid mõjutavate otsuste tegemises. Pelgulinna näitel võib täie kindlusega väita, et kodanike seisukohtade ja ettepanekutega arvestamist tegelikkuses ei toimu absoluutselt.
Praegusel kujul on planeeringu täiesti ebasobivaks tunnistanud nii Eesti Muinsuskaitse Selts kui ka Eesti Arhitektide Liit; Pelgulinna Majaomanike Selts on teinud uushoone suhtes Peeteli kogudusele kompromissettepaneku, kogudus mingeid omapoolseid järeleandmisi teinud pole, küll on aga pakkunud finantsvahendeid...
Kurioosne on olukord, kus kodanikuühiskonna pea-arendaja, regionaalministri nõunik kodanikuühiskonna teemadel A.Üprus, ise täies mahus kodanikeühendusi ignoreerib ning kompromissitult oma tahtmist ja ärihuve läbi surub.
* Praeguseni on kirikuhoone peasissekäigu ees ühe Pelgulinna Majaomanike Seltsi juhatuse liikme isa poolt valmistatud ja kirikule kingitud uksed. ☺
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar